Nagu paljud noored kirjandushuvilised, lõpetasin ka mina oma kirjutamisharjumuse esimestel aastatel nii mõnegi jutustuse lausega stiilis jasiistaärkasülesjasaiaruetseekõikoliolnudvaidunenägu. Pärast kolmanda klassi talvevaheaega ma seda enam praktiseerinud ei ole, ei teagi, mis siis muutus. Nüüd aga, 2025. aasta sügisel, taban end olukorrast, kus ei jää muud üle, kui see lause taas kasutusele võtta. Selle asemel et head lugejat alles loo lõpus häirivast tõsiasjast teavitada, tunnistan kohe praegu üles: tõtt pole siin loos raasugi ja ka erilise kujutlusvõimega ma sel korral kelkida ei saa. Tegu on lihtlabase kokkuvõttega, võiks ehk öelda – konspektiga – ühest unenäost, mida mõni aeg tagasi nägin.
Lugu algas suurema draamata: sõitsime klassiga Riiga. Ekskursioonile, väljasõidule, huvireisile, mis iganes. Ma ei ole kindel, kas käisin põhikoolis või gümnaasiumis, aga see ei mängi antud loos ka erilist rolli. Buss oli suur – suurem kui tavaliselt –, ja vist mitte liini-, vaid spetsiaalselt ekskursiooni jaoks tellitud buss. Istusin üsna-üsna tagumises otsas, seal, kus istusid lahedad, olin jalad istme peale krõnksu tõmmanud ja kuulasin klassikaaslasi lärmamas. Keegi lasi kõlarist lorilaule, keegi sõi juustu-tšilli-tomati-hapukoore-sibula-klimbisupi-pesupulbri-maitselist popkorni, keegi üritas kohvimasinasse muukida, keegi silitas pingiridade varjus klassiõe teksapükstesse kammitsetud sooja kintsu ja vaatas aknast välja. Hea päev.
Et meie sihtpunkt on Riia, sain aru lõputu betooni, meid justkui jälitava hallikassogase jõe ja halva ilma järgi. Naljakas linn. Ma pole vist kunagi Riias päikest näinud. Aga see võib ka minu enda süü olla. Nagu ka see, et ma pole kunagi Riias rõõmus olnud. Sellel linnal lihtsalt on mingi taak, mille ta niipea, kui oma jala sinna tõstan, mulle sokutab, ja mina, loll, võtan selle muidugi alati entusiastlikult vastu ja ütlen veel aitäh ka. Aitäh-aitäh, saaks ehk veel paar tonni, paar merekonteinerit, paar peatäit? Hiljem muidugi kahetsen kõvasti, aga kui sealt põgenema saan, hakkan mõne aja pärast ikkagi puudust tundma ja muudkui igatsen, et oh, saaks ometi Riiga. Võib-olla lausa koliks sinna. Päriseks. Üksi. Vot see juba oleks midagi. Omapäi suures ja kurjas Riias. Vot siis mu elu alles hakkaks! Käiksin mööda Liivimaa pealinna ringi nagu mees muiste, vaataksin päevad läbi kinos lätikeelseid filme, sõidaksin jänest, jookseksin kontrolöride eest ära, jooksin Kurzeme rajooni mõne paneelika trepil (ega ma ei tea selle kandi kohta midagi, lihtsalt Vikipeediast vaatan praegu, et on selline rajoon) põuetaskust seda ühte kanget meremehe pildiga õlut ja laseksin bussijaamas tuvidel enda õlgadele laskuda. Mul on kogu aeg darba laiks, astuge ligi!
Aga tol korral ei olnud paraku tegemist kolimise ja uue eluga (ehk on see veel ees, kuigi tegelikult ma ei usu hästi, et Riias rohkem kui kaks päeva vastu peaksin), läksime vaid põgusale visiidile. Võib-olla olime teel vaatamisväärsustega tutvuma, ikkagi, noh, Liivimaa pealinn, võib-olla ooperisse või etnograafilisse muuseumi, ma ei mäleta enam hästi, mida klassireisidel tehakse, pole ammu sattunud. Meenub ainult, et üle-eelmisel korral, kui Riias käisin – ilmsi –, nägin ühe vangla, tehase, lasteaia või muu säärase asutuse kõrval kraavis kopraid. Võimalik, et läksime tolles unenäos hoopis neid vaatama. Nojah.
Kuigi ekskursioon ise algas viperusteta, raputas paar päeva enne meie väljasõitu maailma – võib-olla lausa universumit, ega mina ka kõigega kursis ei ole – kole uudis: jalgpallitäht Cristiano Ronaldo oli üleöö muutunud halastamatuks mõrvariks. Lihtsalt niisama, heast peast, nagu asjad sageli juhtuma kipuvad. Mitte midagi, mitte midagi, mitte midagi, ja siis – midagi, oi-oi-oi ja ai-ai-ai. Uuestisündinud Ronaldo luusis, kurjusesäde silmis ja püss taskus, mööda ilma ringi ja valas süütute verd. Valimatult, siin ja seal, kätte ei saanud teda keegi – kiirete jalgadega poiss, loogiline. Euroopa riikide kaitseressursside ametid, munitsipaalpolitseinikud ning kõiksugu lühenditega tähistatud militaar-eriüksused olid kõrgendatud valveseisundis. Harilikud mendid ka, kindla peale. Ilmselt ei olnud rahu ja korra eest vastutava kontingendi seas kedagi, kes oleks oma olekut saanud kirjeldada sõnadega „vabalt, rivitult“. Eks see mure kiirgas ka meieni, kes me Riia poole teel olime. Reisil olles tundub oht enamasti ikka ohtlikum – oma kodus on kõige turvalisem tunne, isegi kui turvameetmed pole mõne muu koha, näiteks Estonia teatri või Origo keskusega võrreldavad. Küllap on põhjus kuskil seal, kus peitub vastus küsimusele, miks vaaraod ja viikingid endale hauatagusesse ellu terve trobikonna naisi, teenreid ja süüa-juua kaasa pakkisid – tuttava kraami seas on palju mõnusam surnud olla. Nojah, ühesõnaga, olime seal bussis kollektiivselt natuke pinges, aga mitte üleliia. Kuidas sa muretsed, kui üle bussi „Ämmamoori maja“ või „Erootikapoodi“ lastakse, eks ole, ja juba teine pakk kummikomme läheb.
Riia piiri ääres peeti buss koos meie lõbusa seltskonnaga aga kinni. Olin enne seda Riiat külastanud küll, aga piirikontrolli ei mäleta. Kas see on nüüd mingi halb unenägu, mõtlesin unenäos. Piirikontroll teeb mind alati hirmus närviliseks, mis sest, et midagi mittesobivat pole ma üle piiri veel tassida proovinud. Pigem vastupidi. Võib-olla peaksin proovima, ehk rahustaks see mind just maha. Tol korral ma aga selle peale ei tulnud ja niipea, kui buss kinni peeti, sättisin end autoriteedi hirmus ebaloomulikult sirge seljaga istuma ning tõmbasin turvavöö tihedamalt vastu kintse. Et kõik oleks nii, nagu peab. Ka mu klassikaaslased, kes olid vahekäigus ning istmetel edasi-tagasi saalinud ja käratsenud, võtsid äkitselt palju vaiksemalt. Õues hämardus, bussijuht süütas salongis tuled ja hakkas jopetaskust suitsu otsima. Pauside ajal armastas ta ikka värskes õhus ühe turgutava suitsu teha. Kodus tal seda harjumust nagu polnudki, aga pikkadel sõitudel niiviisi jalgu sirutada oli mõnus.
Bussiuksed vajusid vaikselt lahti ning nende vahelt astus sisse ei keegi muu kui iga ajalehe esiküljel naeratav verejanuline Cristiano Ronaldo. Tema liigesed nagisesid tasa, kui ta mööda treppi rahulikult bussi astus. Mitte kunagi ei olnud ma nii lähedalt näinud kedagi, kelle net worth oleks 1,4 miljardit dollarit. Eks see taskust pungitav püss ja Ronaldo kale pilk muidugi hirmutas mind, aga omamoodi oli tore ka millegi ajalooliselt niiii märgilisega niiiii lähedalt kokku puutuda. Meie aja üks suurimaid inimesi, mõnele ehk kangelanegi!
Buss võpatas. Buss ise, bussijuht, õpetajad ja kõik mu klassikaaslased. Võpatasid ja siis tardusid. Istmete vahele sigines vaikus, milletaolist polnud vist isegi enne maailma loomist nähtud. Ainult raadio veel sahises vaikselt, levi oli kehv. Mingi reklaam vist. Ronaldo paljastas oma lumivalged hambad, ma ei teagi, kas sõbralikult või hoiatavalt, võttis aaaeglaselt lindpriiusest veidi mudaseks saanud naigi soojendusdressi maha, sättis tahavaatepeeglisse vahtides hoolikalt soengut – ja tõmbas püksitaskust välja kaheraudse jahipüssi. Ärge küsige, kuidas see sinna mahtus. Suur mees, suured taskud. See on siiski ainult unenägu, mingit loogikat pole siit mõtet otsida.
Järgmised hetked on mu mälus säilinud vaid piltidena: mööda vahekäiku aegluubis sammuv Ronaldo, jahipüss istmeridade kohale kerkimas, kiljatused, toolide alla peituvad klassikaaslased, enne pauku kaikuv vaikus ja siis üllatuskülaline – pauk ise. Ja veel üks. Veel üks. Veel üks. Veel. Pauk. Pauk. Pau-pau-pau-pau-pauk. Jahipüssiga vist tegelikult päris nii ei saa, aga näe, Ronaldo sai, kes olen mina, et vaielda. Pärast tulistamist pistis lugupeetud jalkatäht püssi tagasi taskusse ja lahkus enesega rahulolevalt – ja miks mitte, tema päev oli ju korda läinud, eks mõrvar ikka rõõmustab, kui laibad taga! Vahekäigus vedeles kolm surnukeha. Kaks nendest kuulusid mingitele suvalistele tüdrukutele, kellest ma õigupoolest eriti midagi ei teadnud, võib-olla isegi mitte nime, aga kolmanda ohvri nägemine põhjustas minus sellise tunnete virvarri, et seda on nüüdki meenutades raske sõnadesse panna.
Tegemist oli nimelt Jukuga. Just-just, sellesama Jukuga, kes kõigis nendes anekdootides asjatab. Läheb kooli, läheb poodi, teab, arvab, uurib, ei tea, ütleb… Jukuga, kellelt matemaatikaõpetaja küsib: „Kui ma võtan metsast maha 30 kaske, 27 kuuske, 73 leppa ja 58 mändi, siis mis ma kokku saan?“, ja kellele Juku vastab: „Päris sitaks trahvi saate!“ Seega seesama Juku, kes hoiab maailma pöörlemas! Vaatasin sopasel bussipõrandal vedelevat liikumatut keha ja peenikest vereniret, mis teepervele pargitud viltust bussi mööda ukse poole libises, ning tajusin selle päeva traagikat: maailm ei jäänud ilma vaid Jukust, ühest poisist samataoliste seas. Kaotsi läks terve inimelu väärtuses uusi anekdoote – pärast Juku surma ei saa enam ühtegi Juku nalja juurde tulla, see on siililegi selge.
Keegi teine aga ei paistnud taipavat, kuivõrd märgiline see sündmus oli. Võib-olla ei olnud nad nii suured kultuurihuvilised ning polnud kõiki Juku-naljade kogumikke juba varajases nooruses läbi töötanud, ma ei tea. Võib-olla oli šokk, mille Ronaldo esile kutsus, nii üldine ja kõikehõlmav, et oli raske mõelda sellele, mis oli päriselt – ajalooliselt – oluline.
Samal ajal kui mu klassikaaslased mööda bussi edasi-tagasi jooksid, nutsid, haavatuid teadvusel hoida püüdsid ja politseid-kiirabi kohale helistasid, istusin mina rahulikult oma kohal, turvavöö normidekohaselt kinnitatud, ja langetasin pea, et leinata kõiki sündimata anekdoote. Ega ma end oma klassikaaslastest paremaks ei pidanud, valitses ju keskajalgi ühiskonnas tööjaotus: olid need, kes kasvatasid-ehitasid, olid need, kes valitsesid-sõdisid, olid need, kes eelnimetatute eest palvetasid. Olen alati tundnud, et kuulun sünnipäraselt just viimasesse gruppi. Loodus, jumal, saatus – kes iganes selle kõige eest vastutab – ei ole mulle andnud võimet klienditeenindajatega rääkimiseks, arvete õigeaegseks tasumiseks ega karjääriredelil edasi pürgimiseks, kuid ta on andnud mulle avali ja alandliku südame, mis oma silmad ikka sinna pöörab, kus valu ja äng pulbitseb, ning alati appi tõttab, kui nõrgemale liiga tehakse. Olgu kiidetud see, kes tuleb peale mind! Temal on visklabidas käes, et puhastada oma rehealust ja koguda nisu oma aita, kuid aganad põletab ta ära kustumatu tulega – ja nõnda edasi.
Nii ma seal istusin, keset valu ja ängi, ega teinud märkamagi, kui sire lätlannast kiirabitöötaja mind pealaest jalatallani läbi kompas, taskulambiga silmi valgustas ja nuuskpiiritust nina alla surus. Ei ole mu kehal viga midagi, tahtsin talle öelda, hing on mul see, mis haiget teeb, aga läti keele tundides ma siis veel ei käinud ja õigeid sõnu ei leidnud. Ka nüüd ei käi, aga kiusatus on alustada. Tol korral oleks see igatahes kasuks tulnud, sest kuna ma unustasin oma pikaleveninud härdas leinaminutis elumärke ilmutada – olin oma tegevusse liiga süvenenud –, lõppes lugu tobeda eksitusega: mind tassiti kanderaamil kiirabiautosse ning sõidutati Stradiņši haiglasse. Koos minuga topiti autosse veel need kaks tüdrukulaipa, Juku-kadunuke ja kolm haavatut: Igor, kelle vasakut kätt oli kuul rikošetitabamusest riivanud ja kes nüüd näost kaamena nina alla vandesõnu pobises; Sanna, kes oli peitupugemise rüsinas hüppeliigest nikastanud; ja Henry-Jürgen, kelle soolikad rippusid üle kanderaami ääre. Ise oli ta veel meelemärkusel, viskas tee peal naljagi, aga ei usu, et temast enam elulooma sai.
Minule söödeti haiglas sisse peotäis rahusteid ja erguteid, patsutati õlale, küsiti paar küsimust eluolu, seksuaalse aktiivsuse ning vanemate kohta, võeti verd ja koputati põlvenärvidele. Diagnoos: šokk, täpsemalt eelnevast vaimsest tasakaalutusest tingitud ning hiljutistest ebatavalistest sündmustest katalüseerunud närvivapustus koos lühiajaliste komplikatsioonidega verbaalses suhtluses. Ravi: mine koju, mees. Pidin Riia bussijaamas hommikuni külmetama, et esimese Flixbusiga tagasi Tallinna saada. Säh sulle Liivimaa pealinna. Aga omamoodi tore oli ka – ajaloo keeristes seilata, ma mõtlen. Eks suur ajalugu koosnebki väikestest viperustest, tuletasin endale meelde, kui pangaautomaadist bussipileti ostmiseks sularaha välja võtsin.
Nädala pärast sain muide perearstilt kirja, et minult võetud vereanalüüsist tuvastati ka D-vitamiini taseme lähenemine miinimumpiirile. Et Lätist olla helistatud. Nüüd võtan hoolega vitamiine ja poleks nagu probleemi olnudki. Aga see kõik oli, nagu alguses öeldud, muidugi unenägu, ja mingit tõetera ega õppetundi pole mõtet sellest otsida. Kiidetud olgu see, kes peale mind tuleb – ja nii edasi.
