LINNA HOMMIKUNE HÄRMATIS on kogunenud mu mantlihõlmadele. Leian end bussipeatusest tänavanurgal, mul pole kuhugi minna. Õigemini on täna koolipäev ja tunnid on juba alanud. Eile oli esimene eksam – mind valdab leinameeleolu ja kurnatus. Kuidas olen ma küll siia punkti jõudnud?
Buss nr 33 laskub alla Nõmme mäest, mis tekkis 11 tuhat aastat tagasi mandrijää viimasel pealetungil. Läänemere vesi ulatus mäenõlvani, Mustamäe oli siis veel merepõhi, kus elasid ürgkalad ja teod. Toetan pea aknaklaasile, millelt peegelduvad vastu esimesed kõrged paneelmajad. Sulgen silmad ja ümisen mõttes Vennaskonna minoorset lugu „Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik…“. Astun maha Marja peatuses. Mina elasin kunagi Sõstra tänaval, aga on olemas veel Mustsõstra, Kirsi ja Mureli tänav. Kui viimati siia bussiga sõitsin, olin äsja lõpetanud esimese klassi.
LAPSEPÕLVES ELASIN kollase- ja helehallitriibulises kortermajas. Algselt oli maja projekteeritud 16-korruseliseks torniks, kuid linnarahvas astus selle vastu välja. Nii kerkis meie madal viiekorruseline elamu seerianumbriga 111–133 üheksakordsete paneelelamute vahele. Ükskõik, millises suunas aknast välja vaadata, avanes unenäoline vaade vastasmajade identsetele aknaridadele.
Kõik hooned ja tänavad tundusid siis ühesugused. Kogu linnamaastik näis betoonist labürindina, milles suunataju kaotamine oli lihtne. Ainult tuvid ja kajakad tundsid teed. Iga teise majaploki vahel oli samasugune mänguväljak, mis koosnes punast, kollast ja rohelist värvi metallpostidest ja lopergustest autokummidest. Mõrud mälestused ujuvad pinnale, kui neid poste meenutan. Nende külge on mu keel talvel mõnikümmend korda kinni jäänud, sest mul oli kinnisidee limpsida postidelt ära kõik jääpiisad. Veel võis sel ajal leida iga korterelamu eest terastorust vaibakloppimispuud ja tööpäevade lõpus oli kuulda tagumise kaja. Ka seal oli tore turnida ning pea alaspidi rippuda.
Iga päev vedasin pärast õhtusööki vanemad õue ja me käisime läbi kõik mänguväljakud. Enamik lastest olid meile tuttavad, ka nende emad-isad. Seal luusis alati ringi meist paar aastat vanemate laste seltskond, kes mind ja mu sõpru taga ajas ja kiusas. Ühe vana hobukastani all sikutati meid juustest, jagati kõrvakiile ning anti vastu vahtimist. Vahepeal avas üks kirsitubakat suitsetav vanamees akna ja sõimas vanemad lapsed täis. Vahel pildus ta nende pihta suitsukonisid. Samal ajal, kui meie kõigi vanemad eemal pingil istusid ja rõõmsalt juttu vestsid. Mu ema rääkis, et selle kamba juhiks olnud tüdruku vanemad olid ta maha jätnud, seega elas tüdruk kahetoalises korteris koos vanaemaga, kes tuli vaevu ots otsaga kokku. Ma ei pidanud enam viha.
Umbes kaks aastat tagasi nägin uudistes, et Tallinna politsei otsib kodust põgenenud noort. Tundsin ta ära, mäletan ikka selgelt seda nägu. Nädal hiljem lugesin, et ta oli ühes maanteeäärses metsas vabasurma läinud.
UNENÄOS JOOKSEN mööda kõrget katust. Servalt alla vaadates paistab minu lasteaed, kõrghoonestusevahelised murulapid ja heleroosakates õites kastanipuud. Olen ainus siin linnas. Kerge sügistuul käib üle katuseharja. Majadele langeb kuldkollane kuma ning akendelt peegelduvad soojad päikesekiired igasse suunda. Olen õppinud, et katuselt alla saamiseks tuleb seda mõttes väga soovida.
Ma kardan siit lahkuda.
Hetkega leian end meie türkiissinisest elutoast. Tuled on kustus ja kedagi pole kodus; nagu oleks see koht mingisse teise aega kinni jäänud. Mulle hiilib hämaruses ligi hirm. Seletamatul viisil tean, et kõige hirmsam asi, mis minuga juhtuda saab, on see, kui vajutan lülitit ja tuled jäävad kustu. Sisenen vaikselt oma tuppa, mis on kuuvalguses samuti sinaka tooni omandanud. Vajutan kiiruga lülitit. Tuli ei põle. Jooksen sokkis mööda libedat koridori oma vanemate tuppa, mille aknast paistab tänava äärde pargitud auto. Armatuurlaual vilgub punane tuluke, mis on valmis auto lõhkama.
MA EI EKSI enam ära selles magalamaastikus. Ma tunnen oma teed. Kõik hooned tunduvad madalamad ja üksteisele koduselt lähedal. Ka talvisest kelgumäest olen nüüd peajagu pikem. Aeg oleks justkui kergelt kokku vajunud. Pole enam kastani all kudrutavaid tuvisid ja majade vahel tiirlevaid kajakaid. Mänguväljakutelt on lapsepõlvevärvid maha roostetanud, kiigeketid on katki. Nüüd enam lapsed õues ei käi.
