Pime. Kõik on nii pime. On olnud juba pikemat aega. Alates sellest hetkest, kui silmad avasin, on olnud pime. Ma pole päris kindel, kuidas siia sattusin, kes mind siia tõi või kus ma üldse olen. Tean vaid, et mu ümber on pimedus. Ja kitsas on. Nii kuradi kitsas. Appikene, ma just vandusin. Kas ma üldse võin vanduda? Vist mitte. Tegelikult pole ma kindel, kas tohiksin mõeldagi. Ju siis tohin. Aga kitsas on siin tõesti.
Mulle tundub, nagu oleks ruum aegamisi väiksemaks muutunud, sest kui siia jõudsin, või tähendab, siin silmad avasin, oli ruumi justkui maa ja ilm. Aga mida kauem olen siin aega veetnud, seda vähemaks on seda jäänud. Vaevu saan jäsemeidki liigutada. Võibolla ma isegi ei oska end liigutada. Olen kogu aja lamanud, nagu mingi kägaras krevett. Vahel siiski üritan, nii tugevalt üritan end liigutada, kuid seinad tulevad ette.
Mõnikord kuulen ka hääli. Mitte, et ma mingi skisofreenik oleks, need on päris inimeste hääled. Justkui summutatult kuulen mõnikord ühte naist rääkimas. Too ei tundu üldse hirmul ega ärritunud, vaid vastupidi väga rõõmsameelne. Ju on kohutavas õnnejunnis, et sai mind siia kinni panna, ja rõõmustab oma vangi üle. Harva kuulen mehe häält, ka tema tundub rõõmus. Ma ei saa aru, mida kuradit siin rõõmustada on. Mul on nii ebamugav. Ei tea, kas neil on plaanis mind siit välja ka lasta või hoiavad mind siin senikaua, kuni ruum mu lapikuks litsub. On ikka inimesed tänapäeval!
Ühest asjast ei saa ma siiski aru. Mul ei ole kõht tühi. Tähendab, vahel on, aga alati saab see leevendatud ja ühtäkki on kõht jälle täis. Imelik ongi see, et keegi ei käi mulle kunagi midagi toomas ega mind külastamas. Kuidas siis nälg peletatud saab? Huvitav, kas nad on andnud mulle mingeid ained, mis täiskõhutunnet tekitavad?
Une pealt nad mulle midagi sisse sööta või süstida ei saa, sest ma ei maga. Ma ei luba endale magamist juhuks, kui peaks avanema pääsetee või nad peaksid mind vaatama tulema. Või ehk olen ikkagi hetkeks sõba silmale lasknud? Kes seda enam teab.
Kurat, ma olen siin kaua olnud. Kui kaua täpsemalt? Kuu? Paar? Aasta? Siin pole midagi, mille järgi aega arvestada. Siin pole mitte midagi. Ainult mina ja see imelik kitsas niiske ruum. Ei, mulle aitab. Enam ma siin ei sitsi. Ma põgenen.
Hakkan väljapääsu otsima. Siplen ja rullin, püüan end keerata ja ruumis ringi pöörata, et midagigi leida. Ehk on siin mõni avaus, pragu, uks – mis iganes, ma pean välja saama. Summutatult kuulen, kuidas naine närviliselt ja rahutult rääkima hakkab. Pagana pihta, nad on vist mu plaanist aru saanud.
Ma ei lase end takistada ja vintsklen ruumi uurides veelgi. Äkki näen oma pea kohal väikest avaust. Jah, minu pääsetee! Valmistun vaimselt ette selleks, et end pisikesest pilust välja suruda. Tõukan ja tunnen, kuidas tasapisi nihkun ja edusamme teen. Naine on juba päris paanikas ning vist lausa karjub. Ei tea, kas pahandab mehega, et too laseb mul niimoodi põgeneda, või on niisama hüsteerias ja meeleheitel. Ega mind enam peata. Karjugu, palju tahab, mina lasen jalga. Tunnen, et mahun juba praost läbi ja tõukan veelgi.
Ja siis ma sünningi.
Poisina.
Kõlbab kah, ma arvan. Naine vaatab mulle väsinult, kuid rõõmsalt otsa. Ta hoiab mind käte vahel. Mees on ka siin. Naeratab. Selge, nad said mu kätte! Puhken meeleheitest nutma.
