inglise keelest Laura Pihlik
Eneseavamine
Tere! Ei, te olete täitsa õiges kohas; tulge aga edasi!
Ekskursioonidel ei ole kindlaid kellaaegu, aga ma võin teile kohe praegu tuuri teha, kui soovite. Teid on täna päris vähe, mis? Sellest pole midagi; saamegi üksteisega natuke tuttavaks. Tulete te kaugelt? Oi, vabandust – ei, sellest pole midagi, ma teen lühidalt. Ei taha teid kinni hoida, kui teil kiire on! Sellest pole tõesti midagi; alustame!
Meie ringkäigu esimene peatus – kas keegi oskab mulle öelda, mis see on? Täpselt nii, see on magu! Äkki laseme ta nüüd ringi käima – just, pigistage julgelt; väga hea. Pole päris see, mida ootasite, mis? Paljud arvavad, et magu on roosakas ja pehme, selline „nunnu“ elund, aga nagu te näha – ja tunda! – võite, siis see siin on päris turses ja roostepruuni värvi. Pinges ja kõva, ja midagi on seal sees, onju? Pole ta midagi nii nunnu.
Muidugi ei peaks seda võtma kui magude ülimat standardit, kuna tulitegi siia ju anomaaliaid vaatama. See siin on suurepärane näide: midagi sellist te endale kindlasti ei tahaks!
Oo, see on suurepärane küsimus, aitäh: jah, nii see kui ka kõik muu, mida täna näete, on tegelikult mu enda elundid, nii et kõik on eetiliselt hangitud, pole vaja muretseda.
Näiteks seesama magu ei tohiks tegelikult pooltki nii kõva olla. Ja kui te seda veel raputate või pigistate – jah, just täpselt nii –, siis kas näete, kuidas see asi seal sees pehmeneb ja liikuma hakkab? Ja kas te kuulete seda imelikku, mingisugust kärisevat ja lurisevat häält? Mis see on? Jälle üks suurepärane küsimus! See on ilmselgelt mingi anomaalia, aga päris ausalt öeldes me tegelikult ei tea. Me teame, et seal sees on midagi halba, mis paistab tahtvat välja saada. Me teame, et see ei kõla nagu midagi väga meeldivat, nii et valitsev organ – nali! – on otsustanud asja mitte eriti hoolikalt uurida. Paistab, et see tunneb end oma kohal hästi ega tee kellelegi liiga, nii et see on lihtsalt põnev anomaalia, mida teile kõigile näidata!
Järgmiseks on meil see pikk metalse välimusega asi. See on pärit mu roiete esiosas olevast vahest. Näete, kuidas see asuks täpselt siin, rinnaku alumisest otsast sinnamaani, kust algab kõht? Jällegi pean rõhutama, et tegu ei ole tavalise elundiga. Tegelikult olen ma ainus, kellelt on see leitud! Sama hästi võib olla ka teisi, aga senimaani ei ole veel ühtegi välja ilmunud. Praegu on vähe teada, mis see on või mida see teeb, aga me arvame, et see toimib justkui mingisuguse kehamustuse filtratsioonisüsteemi ja ladustamiskohana. Näete, kui puhas ja läikiv on selle kest? Kui jahe on see puudutades? Aga kui te pärast selle katsumist nüüd oma käsi vaatate, siis – täpselt nii, mustaks said! Ja kui me tükikese kestast eemaldame – näete, nii –, siis siia alla on kogunenud kogu see vastik plöga ja selle ära ummistanud. Vabandust? Noh, nagu ma ütlesin, me alles uurime asja, me ei tea veel päris täpselt, miks mul see on ja miks ei paista seda kellelgi teisel olevat – kuigi võib-olla pole me lihtsalt lasknud piisavalt paljudel inimestel end lahti lõigata! –, aga me arvame praegu, et mõned kehad lihtsalt võtavad endasse ja hoiavad seal palju rohkem mustust kui teised, ja nii tekibki vajadus selline elund kasvatada.
Me pole kindlad, kui suur osa sellest on pärilik, kuid tundub, et mustus satub kuidagimoodi kehasse – võib-olla hiilib sisse läbi küünealuste; äkki see neelatakse alla või hingatakse sisse –, aga kui keegi puutub pidevalt mustusega kokku või on selle sissetungile lihtsalt erakordselt vastuvõtlik, paistab keha reageerivat, luues taolise süsteemi, mis tõmbab võimalikult palju sellest jälkusest vereringest, ringlusest välja ja hoiab seda kenasti ja kindlalt luku taga, kust see ei saa kuhugi ära minna ega probleeme tekitada. Nii on kogu keha kaitstud.
Kas teil on ka oma solgimagnet? Noh, ma ei saa sellele teie eest vastata, kui te mul just endi sisse vaadata ei luba! Ei? Noh, ma võin öelda, et enda oma tunnen ma kogu aeg. Olin selle olemasolust vägagi teadlik juba enne, kui seda teile näitasin, nii et ma pakun, et kui te seda juba praegu ei tunne, siis ilmselt mitte. Aga te olete veel noored; võib-olla kasvatate selle endale aja jooksul, kui teie sisse piisavalt vastikut mustust pääseb!
Okei, nüüd on meil selline asi. Kes oskab mulle öelda, kust see pärit on? Hm, hea pakkumine, härra, aga kahjuks mitte päris. Jah? Haa! Seda on ka varem pakutud, aga ei!
Mis siis, kui ma ütlen teile, et see elund on pigisti? Et see hoiab väikese lihasrühma pidevalt rõhuvalt kokkusurutuna? Ei ühtki pakkumist? Olge nüüd, on teil üldse mõni elund? See oli muidugi nali. Need on anomaaliad ega saagi olla eriti levinud. See on mul jälle väike omalooming. Võib-olla vajab mu keha koospüsimiseks lihtsalt rohkem abi! Kui me nüüd lähemalt vaatame, siis see väike sõrakujuline moodustis siin käib tegelikult sügavale kurku, ja kui see töötab nii, nagu vaja – hoides meie väikesel sõbral maos silma peal –, tekitab see peaaegu lakkamatu iiveldustunde, nagu tahaks midagi kohutavat sügavalt su seest välja saada, aga miski väga tihe ja väga tugev hoiab seda kindlalt luku taga just seal, kus see olema peab. Ma tean, et mul ei tohiks tegelikult lemmikuid olla, aga pean tunnistama, et see on minu meelest parim elund, sest lõppude lõpuks kaitseb see meid kõiki. Selline tõkestus toob küll kaasa kõrvalmõjusid – näiteks võib rääkimine ja hingamine olla raskendatud –, aga asi on seda väärt, et kõik oma kohal püsiks.
Oi, palun vabandust, teil on õigus, ma unustasin täiesti kella vaadata. Äkki saaksite ikkagi veel ühe ära vaadata? Ma jätan mõned väiksemad vahele, näiteks selgrooaugud ja muu; olen kõige parema kõige viimaseks jätnud. Kuidas palun? Ah, jah, väga naljakas! Mult on seda ka varem küsitud, aga tegelikult ei – üllatavalt vähe anomaaliaid selles piirkonnas, muidu näitaksin neid ka tuuril. Ma ei ole kindel, miks täpselt, aga kui meil siin lapsi poleks, siis võiksin küll visata mõne nalja selle kohta, kui vähe see kasutust leiab!
Okei, niisiis. Viimane, aga sugugi mitte vähetähtis on see iludus siin. Meil pole talle veel tegelikult nime; seda pole samuti kelleltki teiselt leitud, ehkki ma olen otsinud. Meil pole õrna aimugi, mida see teeb, sest nagu te näha võite, ei olegi see eriti miski. See paistab olevat lihtsalt üks paakunud lihakamakas. Mõnikord ta tuksleb, mõnikord tunneb valu; on isegi teada, et ta on mööda kõhtu ringi „rännanud“ nagu ennemuistsed emakad, aga enamasti ta lihtsalt vedeleb seal ja võtab kehas ruumi. Ta ei ole ühegi teise elundiga ühendatud, samuti pole tal ühtegi avaust ega suuet, kust võiks miski sisse või välja pääseda. See pole kasvaja; need pole vähirakud. Keha on selle kasvatanud kindla põhjusega. Laske käia, proovige – katsudagi on kohutav, kas pole? Täiesti pinges ja jäik. Sees pole tal midagi. Ta lihtsalt on seal. Kogu aeg.
Oi, olete te kindlad, et peate nii ruttu ära minema? Minu poolest võite kauemaks jääda, kui soovite! Aga enne kui te lähete, siis mida me sellest viimasest arvame? Kas see meeldis meile? Kas teile meeldis, mida ma teile täna näitasin? Kas mina meeldisin teile? Kas teil on mõni elund, mida tahaksite näidata? Ei? Olge nüüd, ma olen kindel, et te võiksite natuke kauemaks jääda. Mul on mõned toredad mängud, mida mängida võiksite, kui soovite. Miks mitte täita ära külastusankeet? Andke mulle teada, mida te kõigest arvasite! Te olete mind avatuna näinud; te ei saa nüüd ära minna! Vaadake, ma võin enda seest rohkem ka välja otsida, kiiresti, enne kui te ära lähete! Võib-olla meeldivad teile need uued rohkem; kas me ei võiks neid koos vaadata? Ei? Kui te minu pärast muretsete, siis ma võin end iga kell tagasi kokku õmmelda, kui tahan, siin ei ole tõesti mingeid piiranguid, mul pole üldse valus ka, kõik on korras, vaadake!
Kas te olete kindlad, et te ei –
Kas ma ei –
Persse.
Nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd
Ma kõnnin mööda tänavat ja õhk on nii soe, et terve linn tundub päikese käes küpsevat. Betoonplaadid on erksate päikesekiirte pimestava lõõsa all kui munakivid. See tänav on mu kodule lähedal ja ma tunnen juba selle lühikese jalutuskäigu jooksul, kuidas iga rakk minus uueneb. Olen otsustanud, et võtan oma lemmikkohast kohvi, mis on hea. See on väga hea, ja tead, see on see, mida ma tahan.
Nüüd ulatub see mulle pahkluudeni.
Ma jooksen mööda sedasama tänavat. Täna on küll pilves, aga sellest pole midagi; olen selle linna tujuka ilmaga juba harjunud. Joostes hingan nina kaudu sisse ja suu kaudu välja. Ma ei jookse väga kiiresti, aga mulle tundub, et arendan oma tempot; see on kindlasti paremaks muutunud. Mulle tegelikult väga meeldib joosta. Sellepärast ma siin olengi. Jooksen kohvikust mööda. Võib-olla ostan hiljem veel ühe kohvi.
Nüüd ulatub see mulle põlvini.
Mu sõbranna on mind külla kutsunud. Me istume tema diivanil ja oleme end sel külmal õhtul pleedidesse mässinud. Ta küsib, kuidas mul läheb. Ma vastan „hästi“ ning vaatan talle samal ajal silma, seejärel küsin, kuidas temal läheb. Me räägime tükk aega tema partnerist. Ta on mu sõbrannale üheteistkümnel väiksel viisil haiget teinud ja tundub, et mu sõbrannal on hea meel, et ta kõigist neist üksikasjalikult rääkida saab.
Ma kõnnin üksi koju. Kujutan ette, kuidas oleks koju kõndida koos kellegi teisega. Kas see teeks midagi paremaks? Otsustan, et mitte, aga mõtlen sellest ikkagi.
Nüüd ulatub see mulle reiteni.
Ma lähen kohtingule. Olen üllatavalt rahulik. Me kallistame tervituseks, ta naeratab ja tõmbab minu jaoks tooli välja. Me räägime natukene ning õhtu möödub aegamisi. Vestlus on meeldiv ja kui see soiku jääb, mõtlen uutest asjadest, millest rääkida, nii et vaikust ei teki hetkekski. Kui õhtu läbi saab, kallistame hüvastijätuks ning läheme kumbki oma teed. Ma ei mäleta mitte midagi, mida ta mulle ütles.
Nüüd ulatub see mulle seljani.
Lähen koju perele külla. On pühapäeva õhtu mingisugusel augustikuud meenutaval ajal ja kui ma kööki astun, seisavad nad kõik ringis. Nad räägivad, naeravad, joovad. Seisan nende taha ja ootan, et nad mind märkaksid ning mulle ruumi teeksid. Seisan seal tükk aega. Tundub, et nad naudivad oma vestlust. Mõne aja pärast lahkun märkamatult ja seisan hoopis oma toas.
Nüüd ulatub see mulle rinnuni.
Olen peol. Kõik mu sõbrad on siin ja neil on tore. Kui ma tagasi tuppa tulen, märkavad nad mind ja patsutavad mulle õlale, kaasates mind oma väikestesse vestlusringidesse. Nad küsivad, mida ma asjadest arvan, ma noogutan ja ütlen oma arvamuse. Vahepeal, kui see kohane tundub, siis naeran. Miskipärast tunnen endiselt, nagu seisaksin ühel augustikuu pühapäeval köögis. Kui pidu läbi saab, kõnnin üksi koju. See pole kaugel.
Nüüd ulatub see mulle kaelani.
Seisan oma elutoas. Ma hoian midagi käes. Ma pole veel alla vaadanud, et näha, mis see on. Põrnitsen aknast välja. Ma ei tea, mis päev on. Ma ei tea, kaua ma olen seal seisnud.
Nüüd ulatub see mulle suuni.
Ma lähen turule. Mõtlen endamisi, et see on hea asi, mida teha. Mõtlen endamisi, et see on miski, mida mulle meeldib teha. Kassaaparaadi taga seisev naine, kes mu oste kaalub, naeratab mulle. Ma naeratan vastu, ilma et suu avaksin. Kui ma maksan, küsib ta, kas sooviksin veel midagi, ja ütleb mulle armsal häälel kullake. Ma naeratan talle uuesti ja raputan pead. Mõtlen, et peaksin suu avama ja rääkima, aga kui ma nii teeksin, siis juhtuks see. See saaks sisse või välja. Ma kujutan ette end rääkimas ja tean, et see täidaks mu suu ning voolaks mööda mu kõri alla ja ujutaks mu kopsud üle, ja ma tahan nutta ja ta käest küsida, et kas ta siis ei näe. Kas ta ei näe seda minu peal? Kas ta teab, mida teha? Kas ta teab kedagi, kes võiks aidata? Ma tahan ta mantlihõlma puudutada. Ma tahan tema selja taga seista ja ta jala külge klammerduda ja lasta tal mind läbi mu enda elu juhtida. Kas ta näeb, et mul pole hästi? Kas ta näeb, et see on mu suus ja mu kopsudes ja tõuseb ikka veel?
*
Aa, ei; see oli tegelikult päris ammu. Ei, nagu ma tean, milles asi oli. Ma olin lihtsalt natuke melodramaatiline. Nagu, mul oli raske, aga tegelikult oli kõik korras. See oli lihtsalt üks neist kordadest, kui, tead küll, mingi kümme väikest asja juhtub korraga ja, tead küll, sul on eksistentsiaalne kriis – liiga vähe D-vitamiini või trenni või kodust väljas käimist – ja sa ei pane tähelegi, aga see kõik hiilib lõpuks sinuni ja järsku tunned end kohutavalt. Aga see oli tõesti kõik, ja tegelikult on mul nagu täiega hästi. Ei, päriselt, ma tunnen end tõesti palju paremini. Jaa, muidugi ma tahaksin kokku saada. See oleks nii tore.
Tundub küll, et see on möödas. Ja kui ma alla ei vaata, ei tunne ega mäleta ma seda enam. Ja kui ma alla ei vaata, ei näe ma, kuidas see endiselt minust välja voolab.
Nojah, aga ma ei usu, et see eriti midagi tähendab
See kõrvaasjandus, mis mu kuklast välja kasvab – ma ei tea, see pole mind kunagi eriti häirinud. Või noh, teismelisena võib-olla häiris, ja mõned teised lapsed ütlesid vahepeal midagi, aga ma kasvasin üles väikeses linnas, kus oli alati imelikumaid lapsi, kellega oli midagi imelikumat lahti, mille kallal norida, ja ma ei pannud neid üksikuid märkusi kunagi tähele, sest ma ei pannud ju tegelikult ka kõrva ennast tähele, eks ole? Mu kuulmine võis vist teravam olla. Nagu siis, kui silmad on kuklas; ma tõesti kuulsin, mida mu selja taga öeldi, kuulsin kõiksugu asju igal pool. Aga seda ainult tagasi vaadates; tollal ma muud ei tundnudki – kuulmine oli lihtsalt kuulmine ja väike lihamügarik kuskil, kuhu ma ei näinud, meenus mulle kõige rohkem kord kuus, kui ma just kuidagi imelikult sellel ei lamanud või kui keegi ei otsustanud seda mulle meelde tuletada. See oli lihtsalt osa minust, eks ole? Ma ei osanudki sellest õieti hoolida. Aga siin me olime, mina väike ja piilumas üle kaassõitjapoolse armatuurlauavärgenduse, ning minu isa juhiistmel, ja ma ei olnud teda vist kaks aastat näinud, mis on lastemaailmas väga pikk aeg, eks ole? Praegu ei ole see muidugi midagi, aga ma mäletan, et tundus, nagu oleks ta olnud surnud ja minu pärast uuesti ellu ärganud, tulnud tagasi üle mingisuguse suure ookeani lihtsalt selleks, et mind kooli sõidutada.
Ja ta pöördub sõidu ajal minu poole. Me oleme ta uhkes autos, mis tundus mulle tollal nagu kosmoselaev. Ma ei suutnud uskuda, et sain selles istuda – sain lasta sel mehel mind kooli sõidutada minu isiklikus kosmoselaevas, mille nahkistmete seljatoe võis lasta nii madalale.
Niisiis, ta pöördub minu poole ja ta silmad paistavad kurvad, ja ta ütleb: „Päris kahju ikka sellest kõrvast, kas pole?“ Ja mul võtab natuke aega, et aru saada, millisest kõrvast, nagu oleks mul neid terve hunnik, mille hulgast valida. Räägib ta üldse mõnest minu kõrvast? Aga tema pilk liigub mu kuklale, kuigi ma tean, et ta ei näe seda – see asub teisel pool, seda pole enamiku ajast läbi mu juuste nagunii näha.
Nii et me oleme terve selle aja lihtsalt vaikides autos istunud, ja ma vist arvasin, et see oli mugav vaikus, aga mu väike lapseaju saab aru, et ta on selle peale mõelnud. Terve selle aja on ta midagi ütlemata mõelnud mu kõrva peale ja sellele, kui kahju sellest on. Nii et ma lausun lihtsalt: „Vist jah.“ Ma tõesti ei oska muud vastata. Ma loodan, et ta seletab, miks sellest nii kahju on, aga ta vaatab lihtsalt tagasi teele ja ohkab sügavalt.
Seejärel (pärast minutit, mille jooksul ma istun ja ootan, et ta jätkaks, sest nüüd ma tean, et ta mõtleb sellest) küsib ta seal mõtlikult istudes: „Kas koolis on teiste lastega raske? Kas nad ütlevad midagi vastikut?“ Ma mõtlen: aaaa, ta on minu pärast mures. Ta armastab mind ja ta on murelik, nii et ma vastan: „Ah, ei, mitte eriti. Mõnikord keegi ütleb midagi, aga kedagi tegelikult ei huvita.“
Ja ta ütleb: „Ahsoo. Tõesti?“ Ja paistab nii üllatunud. Ma ei saa sellest aru. Nii et ma lihtsalt ootan. Ma lihtsalt istun, sest ta on uuesti vait jäänud, ja nüüd ma tean, et vaikus tähendab, et ta mõtleb selle peale, aga ma ei tea, mida öelda. Ma rääkisin talle tõtt, aga ta vaatab endiselt teed.
Lõpuks ohkab ta uuesti ja ütleb: „See peab ikka väga raske olema, sa tahad sellest kindlasti lahti saada.“ See pole küsimus, vaid väide – ma kindlasti tahan –, ja ta ütleb siis: „Tead, ma võiksin sind sellega aidata. Ma võiksin sellest lahti saada. Ma tean, et see kindlasti häirib sind.“
Ma olen segaduses, sest see päriselt ei häiri mind. Kas oleks pidanud? Kas ma ei saa millestki aru? Ma vastan: „Mitte eriti. See on mu jaoks tavaline.“
Isa ajab vastu. „Mitte eriti? Nii et see ikkagi häirib sind vähemalt natukenegi. Aga sa ju tead, et ei pea leppima tavalisega. Kui sa saad midagi parandada, siis läheb sul paremini. Sa tead, et tunneksid end paremini, kui see läinud oleks, ja sa oleksid nii tänulik. Sul oleks hea meel.“ Ja jälle ei tea ma hästi, mida öelda, aga ma tunnen, et ta eksib. Ma tunnen, et ma ei taha sellest lahti saada; see on minu kõrv, ma vajan seda. Ma kasvatasin selle ise; ma kasvatasin selle endale. Nii et ma löön rinna ette ja teatan: „Ei. Ma ei taha sellest lahti saada. See meeldib mulle. See on minu oma.“
Isa ei ütle midagi. Ülejäänud tee koju istume vaikuses.
Kui ma tol õhtul voodis olen, kuulen teda emaga vaidlemas. Ta hääl ei ole vali, ta ei vaidle kunagi valju häälega, aga mu ema hääl on vali, nii et ma lihtsalt tean, et ta räägib jälle rahulikult ja vaikselt ja mõõdetult ja mistahes põhjusel on ema ta peale hulluks minemas. Ma soovin, et ta maha rahuneks; ma üritan magada.
Lõpuks pidin vist ikkagi magama jääma, sest ma ärkan järsku üles ja tean, et on veel öö, sest pragu kardinate vahel on pime. Mu isa on siin! Minu toas! Ta tuli ainult selleks, et mind näha!
Ma teesklen, et magan veel, et ma kõike ära ei rikuks ja ta ära ei läheks. Ta hiilib mu juurde ja ma näen läbi pimeduse, et tal on käes köögisahtlist võetud käärid, ja väga-väga kiiresti – see käib nii kähku, et ma ei saa aru enne, kui see möödas on – lõikab ta selle küljest. Mu kõrv! Ta lõikas selle kääridega otsast!
See on nüüd tema käes ja ma jooksen verd; valus on. Ma hakkan nutma ja muudkui nutan ja ta lohutab mind ja paitab mu pead, kuni ma tunnen end paremini, ja ta paneb plaastri sinna haava peale, kus mu kõrv oli, ja ütleb mulle, et ma olin nii tubli; kas mul pole nüüd hea meel? Seda pole enam; kas ma ei tunne end nüüd palju paremini, kui seda enam pole? Ja kui ta mu juukseid silitab, saan aru, et ma tõesti tunnen end paremini, nii et ma noogutan ja ta naeratab ja siis asub ta minekule ning viskab mu kõrva nagu mingisuguse väikese inetu asja ukse kõrvale prügikasti, ja ma jään uuesti magama.
Viimasel ajal on palju räägitud, et eestlased (eriti noored) oskavad juba nii hästi inglise keelt, et ehk polegi tarvis neile enam midagi tõlkida. Miks sulle tundub, et ingliskeelset ilukirjandust tasub endiselt eesti keelde vahendada?
Eks see hea keeleoskus ole üks suhteline asi. Ma õppisin inglise keelt koolis umbes 11 aastat ja lisaks midagi ülikoolis ka, aga vahepeal on siiski tunne, et ma ei saa mitte millestki ikka mitte midagi aru. Nii et juba minusuguste pärast võiks seda teha. Ja siis ma ajaksin võib-olla seda vanainimesejuttu ka, et tekst mõjub alati palju sügavamalt, kui loen seda eesti keeles. Kui midagi üldse, siis võiks olla vähem halbu tõlkeid.
Olid hiljuti meie eelmise tõlketoimetaja Mirjam Parve juhendamisel Värskes Rõhus praktikal. Kuidas see töö tundus, mida sellest kogemusest kaasa võtsid?
Tervitusi Mirjamile siit kaante vahelt! See tundus esialgu kohutavalt raske ja hirmus ülesanne. Mis mõttes pean ma kellegi teise tõlget toimetama hakkama, kui ma ise midagi ei oska? Mirjam oli aga väga hea juhendaja ja oskas kogu toimetamisprotsessi silmiavaval moel lahti seletada. Lisaks selgus, et pealehakkamine vist ikkagi on juba pool võitu. Pärast praktikat hakkasin toimetamistöösse hoopis teistmoodi suhtuma ning nüüd suudan enda tõlgete kommentaare ja parandusi ilma igasuguse hirmu ja häbita lugeda, isegi siis, kui olen päris suuri apsakaid teinud.
Lugemissoovitust! Soovita äkki suviseks lugemiseks midagi välismaist ja võib-olla lisaks midagi võõrkeelset keeleõppuritele?
Pean ütlema, et minu suvelugemised ei ole kunagi eriti suvised, nii et randa ma neid raamatuid vist kaasa ei võtaks, aga soovitaksin väga lugeda Bohumil Hrabali „Ma teenindasin inglise kuningat“ ja kõike, mis on ilmunud Péter Esterházylt. Kui keegi tunneb, et on valmis eriti suureks kirjanduslikuks seikluseks, võib kätte võtta Lajos Kassáki „Hobune sureb ja linnud lendavad välja“. Ungari ja tšehhi keele õppijad saavad neid muidugi originaalis lugeda, mina isiklikult pole veel julgenud.
