Minu kärgperel on teistsugused mõõdud: mul on alles neli vanaema ning ainult üks vanaisa, kes pole tegelikult mu vanaisa. Vitautas on mu kasuvanaisa, aga ta ise eelistab, et teda onu Vinkuks kutsutaks. Või mustlasonuks – tema isa oli keegi usbekk ja ema eestlasest tehasetööline Nõukogude suures tagalas. Kui ema ühes pisipojaga Tartumaa kolkakülla naasis, tekitasid lapse pähkelpruunid silmad ja tõmmukas nahk talurahva seas võõristust, millest ta pole tänaseni lahti saanud. Nüüdseks hakkab kaduma ka hallide juuste all olev mälu, mis noid aegu meeles peaks. Alles on kaks lugu, mida olen tüütuseni kuulnud. Sellest ka terve lauatäis samasuguseid punavalgeid tablette, mida tuleb üha värviliste potsikute lahtritesse „hommik, lõuna, õhtu, öö“ jagada.
Olin sel veebruarikuu päeval oma veebidisaineri töökohalt Hispaanias läbikukkunult tagasi Eestisse tulnud, et närve puhata. Kuigi plaanis oli hoopistükkis väike lõõgastuspaus Eesti sõpradega spaas, ei olnud emal seekord kedagi teist autoga metsade vahele „karpe laadima“ saata, seega osutusin väljavalituks mina. Aga lõõgastuda saab ju ka teel sinna osmikusse põllumaa serval!
Osmikusse jah, ses pisikeses pappseintega tares elas kunagi ka onu Vinku ema, kes oli suure prügi sees, mida ta kordagi toast välja ei viinud, endale köögi ja diivanini rajakesed kaevanud. Tal oli ka kepp, mida ta pidevalt endaga kaasas kandis, seega nimetasin oma lapsemõistusega teda alati Kepitädiks. Kepitädi kõndis väljas ning metsaski paljajalu. Kuna toas vetsu ei olnud, tuli kömberdada metsa, kuhu tuli seelikut tõstes oma maised hädad teha isegi ränkraskel talvel. Ükskord aga astus ta metsas endale ora jalga ning arstid amputeerisid ta jalalaba. See ei aidanud, seega tuli ära lõigata kõik kuni põlveni. Sellest ta enam ei toibunudki: pää läks sassi ja külla tuli insult.
Onu Vinku kolis pääle Kepitädi kiiret lahkumist sinna onnikesse, mille kõrvale tahtis ta uhiuue palkmaja ehitada. Kui keeran auto talviselt uinunud sisehoovi, seisab hiiglaslik kolakas üksikult kesk õue. Mustad katted on akende ees kui piraatide silmaklapid ning üle aastakümne pole keegi seda unelmate maja kõpitsenud. Kui onu Vinku tööl käis, vedas ta naftat üle Eesti. Sellega meeldib talle ikka pidulaudades kelkida: „Kuule, poiss, mis sa arvad, palju ma ühe päevaga kilomeetreid ära tegin? Tuhat! Jajaa, kõik on nii, nagu ma ütlen.“ Ühel päeval saabus aga koondamisteade ja unistus uuest elust puidulõhnalises majakeses hajus.
Mõtisklen sellest, kui mööda õue väiksest viltusest aknast kiirgava valguse poole kõmbin. Vaatan, kas katus peab nii suurt hulka lund, ning astun seejärel tsaariaegsest uksest sisse. See pärineb ajast, kui siinkandis uksi ei lukustatud, seega pole uksel lukku ees. Polnud lihtsalt vaja – kes see võõras siia ikka tuleb.
Pisikene kööktuba on mattunud kola alla, telekast vilgub Eurosport ning kuna seinad on tõepoolest paberist, siis pääle ahju on ta endale ka kaks „autokero“ ehk minipuhurit muretsenud. Igatahes priima värk võrreldes Kepitädi ajaga.
Onu Vinku ise istub tillukese maja keskel ahju ees paku peal, seljas paks metsameeste flanellsärk. Ta vaatab leekidesse ja nutab. Pisarad jooksevad kiirelt mööda kortsulist nägu, nahakanalid annaksid nagu hoogu juurde. Ma pole seda rõõmsameelset, torkiva huumoriga ja kõikide koertega sõprust sobitada püüdvat vanameest iial nutmas näinud. Istutan ta siis köögilaua äärde ning uurin delikaatselt, milles asi. Ta mudib käsi ja hakkab vaikselt rääkima: „Tead mis, mul tuli täna öösel jälle niuke tunne pääle, et pane või nöör kaela. Ära kah ei lää. Jajah, täpselt nii on, kui ma nii ütlen.“
Ma ei kallista teda. Pomisen masinlikult mõne Instagramist leitud nõmeda elutõe. Ma ei teagi äkitselt, mida teha, käed seisavad abitult külgedel, vahin nagu lollakas kööktoas ringi. Tema apaatne seisund kestab hetke, misjärel ta järsult virgub ja hakkab mulle enda tassi piimapulbriga kohvi tegema. Vinku on poes käinud ning pakub mulle vastsoetatud suitsukana. Ampsan viisakalt suutäie. Kanal on nöör ümber, aga meie nöörist ei räägi.
Räägime hoopis, kuidas tal tervis – sitt; kuidas naabrid – Salme on surnud ja prokurörihärra käib harvem kodumail. Püüan kõnelda millestki lõbusast, näiteks ta lemmikvidinast, nõukaaegsest mootorsaanist Buranist.
„Ja-ah, puraan on katki, lindid on puru ja ega õiget ilma ka ei tule.“
„Aga mäletad, sa pidid ju endale kanad võtma?“
„Ah,“ rehmab ta käega, „kuhu ma nad siis tõhkude eest panen.“
„Kuule, kuidas su metsatukk kasvab ka?“
„Ega siin midagi head loota pole, naaberkrundi pealt võtsid neli meetrit minu metsa kah ära! Kujutad ette – sindrinahad!“ Ta jätkab ühe ja teise sõitlemisega, kes parajasti meelde turgatavad, jääb siis vakka ning ohkab: „Oijah.“
Oijah tõesti, sest mina olen rohukarbi sel ajal ära täitnud ning kõigel ajus keerelda lasknud. Pigistan käsi kohvikruusi ümber, vaikus venib ja püüan seda täita kerglaste lugudega oma elust Hispaanias, millele ta vähe tähelepanu pöörab. Ta segab hoopis ahjus puid ja jalgu lohistades kömberdab onni ühest nurgast teise. Korra pobiseb ta midagi omaette ja mulle tundub, nagu kuuleksin sõna „eutanaasia“. Siis küsib ta minult: „Kus see Hispaania õigupoolest asub?“ Kõnelen talle, et see Hispaania peenike disaneritöö polegi väga erinev tema elust siin. Meeleheitest võib ju kõikjal öökima hakata. „Et külm siis võtab kah mõnikord silmanägemise?“ küsib aga tema puhthuviga.
„Eeee, tegelikult…“ alustan.
Hispaania röövis minult soojuse küll, sest kallis vanaisa, ma olen ka ju niiiiiiiiniii üksik ja võibolla tulen hoopis sealt ära sinu juurde seltsi siia osmikusse. Niikuinii mõtlen seal päevatundidel, mida suur ülemus mu tööst arvab, ja öötundidel nutan oma ekspartnerit taga. Tulen siia ja hakkame koos kährikuid püüdma ning läbi lume posti järele sumpama. Mina lähen lähedalasuvasse sigalasse tööle, loen palju Anu Raua raamatuid, unistan meile põllulapile kartulid, mida sa enam aastaid pole ise külvanud. Äkki võtan laenu ja panen oma piimanäppudega kasvõi majale aknad ette või soojustan selle osmiku ära või kui ei saa hakkama, siis toon oma raamatud siia lumevalliks. Kütame unelevad muinasjutud ning luulekogud millekski kasulikuks. Jah, mina kardan ka väga vananemist ning seda, et sina vananed, sest ühel päeval võib sul meelest minna siiber lahti teha, nagu sul läks meelest, et pärast Nurme teeotsa tuleb vasakule keerata, ja sõitsid oma vana Fordiga Tartu piirini välja. Ja kui piinlik oli sul seda mulle hiljem rääkida. Kui ma tooksin siia ühe kohvrikese, truu arvutiloksu, Hispaania jäise päikese, võibolla-äkki-ehk-päris-tõenäoliselt me siis leebume elu suhtes?
Aga seda ma ei ütle, ega ka mitte seda, et kui tal kipub nööri üle olema, siis jagagu. Ma olen ikkagi korralik kasulapselaps – nagu lennukiski tuleb enne endale hapnikumask ette panna ja alles siis teisi aidata. Magustoiduks räägin hoopis professionaalsest abist ning sellest, mis on kirjas õpikutes. „Olen olemas, kui mind vajad.“ Minu psühholoog kiidaks mu monoloogi ovatsioonidega. Onu Vinkut aga huvitab selle asemel üks pragu ühekordses pleksiklaasis, mida ta hoolega jälgib. Kui ma lõpetanud olen, siunab ta natuke arste ja allesjäänud sugulasi ning kätte ongi jõudnud aeg, kui pean tagasi Tallinna sõitma. Tahaksin üliväga veel midagi öelda. Tuimad sõnad ei allu käsklustele. Autos istudes näen, et ta vari seisab ukse peal, kuniks hurtsik kõrge kuuseheki taha kaob. Tagasiteel pealinna nutan ma sedavõrd lahinal, et pean Imaveres Tikupoisi parklas peatuma ning paar head hoopi õhus kätega vehkima. Suitsukana nöörijupid olid lahkudes mulle pihku jäänud.
—
Kahe kuu pärast helistab ta jälle ja sõimab mu näo täis, et ma pole talle suurt poolikut tabletti neljapäevasesse karpi pannud.
„Aga onu Vinku, ma pole juba tükk aega su karpe täitnud – tädi Kaie käib seda nüüd tegemas, mäletad?“
„Oeaija-aijah… on’s ka nii või?“
„No kuidas ma siit Hispaaniast neid karpe siis täitmas käin?“
„Ahjaa… õigus, Espaaniamaa, sa oled juba sääl siis, jah – no ega’s siis midagi. Mul polndki rohkem midagi küsida.“
Ja kui lõpetuseks tahan veel uurida, kas ta Kepitädi haual ikka käis – „Oota, onu Vinku, ära pane ära… kuuled veel või?“ –, kostab mingi sahin teispool toru. Seejärel kõlab pikk vaikus ning kuulen tema kähisevat häält: „Ütle nüid ausalt, mul on meeles ju küll, aga kas see Vinku olen mina või?“
