Neljapäev vist. Ilm on vihmane sajab kõvasti ja halastamatult. Vihmavood on kui sinised niidid. Seovad maad ja taevast yhte. Ja hääl on õmblusmasina oma. Keegi käsitab seda masinat kuskil yleval. Kuid niidid venivad välja. Õmbleja pole osav? Ei see polegi tema ülesanne. Ta on kõikvõimas aga tahab näidata justkui poleks. Kuused ikka liiguvad. Väljas on torm. Sel pole uhket naisenime. See on kõige tavalisem torm. Keegi pole mõelnudki talle nime panna. Tibatilluke hullumeelne torm. Aga sadu on suur. Ikka need niidid ja õmblusmasina hääl. Õhtuks sadu lõppes. Niidid kadusid. Õmblused rebenesid. Need saamatud väikesed õmblused. Mulle meeldib vihm. Selle hääl ja lõhn. See magus melanhoolia vihma ajal. Oo magus melanhoolia oo taevalik hullumeelsus! Maailm on neetult igav. Kõik oma kaine mõistuse ja tõsidusega. Mitte yhtegi hullu tänaval segast peksmas kõik pandud kinni suletud uste taha. Ka mina olen tallanud seda mõttetut ringi hullumaja tarastatud hoovis. Elu tõuse yles! Miks panna probleeme kalevi alla miks neist vaikida? Elu ära ole nii nõme. Ole julge ja huvitav. Ole täiesti hullumeelne rahutu mitte maine vaid taevalik. Aga elu on maine. Taevalikud asjad on taevalikud. Väike magus melanhoolia algab kui õunapuu otsast kukub esimene õun ja ei lõppe enne kui välja tuleb esimene kevadpäike. Pool aastat on peaaegu raisku läinud. Ma ei tee neil aegadel muud kui kirjutan. Elu ei ole romaan. Elu on liiga absurdne. Keegi ei suuda jäljendada seda milline elu päriselt on. Seal pole klišeesid ega nõmedaid tegevusliine. Ma olen lihtsalt mina ise ja mulle see ei meeldi. Sest olla mina ise tähendab panna igal hommikul ette mask ja õhtul nutta end magama.
*
Kõik puud on sygisvärvides. Mulle meeldivad punased puud rohkem kui kollased või rohelised. Jälle on udu ja sajab lund. See sadu ei taha lõppeda. Mina olen haige ja kirjutan jõululuuletusi. Pea valutab justkui aastate eest. Luuletused on kurvad nagu jõululaulud mida paari kuu pärast raadiost laskma hakatakse.
On kolmapäev. Lund sadas vaid minutiks. Vaid korraks läks valgeks ning nüüd on kõik taas hall. Puud on ammu raagus kuid millegipärast pole õhtuti veel nii pime et ma iga puujuure taha komistaksin. Nägin unes et olin majas mis täitus aeglaselt veega. See kattis kogu mööbli ja ma pidin ujuma lae alla et hingata. Lõpuks oli kogu tuba maast laeni vett täis. Olen jälle haige.
Läbimärg ja nutmistest väsinud. Ka ilm soodustab seda. Ja mälestused surnud mehe vett täis majast on veel värsked. Ärge kysige mis aastaaeg või kuu või nädalapäev täna on. Mul pole aimugi. Mis yldse sellest ajast. Iga minut on loetud ja tallele pandud. Iga mu hingetõmme märgitakse yles. Aga kes seda teeb? Ei tea. Kopp-kopp koputab keegi aknale. Vist surm. Justkui Beethoveni viiendas symfoonias. Ikka kopp-kopp ja kopp-kopp. Ei see on hoopis vihm. Huvitav kust ta endale keha ning tugevad lihast ja luust käed sai. Mitte kellelgi pole nii väikesed käed kui vihmal. Ilm on ilus ja imelik. Päike on pilvealune. Justkui moon mõne ylikonna rinnataskus. Punane.
Neljapäev. Nõmedad komad. Teevad laused nii nõmedalt pikaks. Ma ei kasuta kunagi komasid. Ma eelistan neid vältida. Komad toovad ainult kurja.
*
Käes on uus aasta. Lasti palju rakette. Jalutasin õues ja lihtsalt vaatasin neid. Nägin kuidas yks kass sõi ära terve hiire. Paugutati ka päris mu kodu ligidal. Kollased ja punased plahvatused mis kaugelt paistsid lilledena. Hääletud. Lõhnavad. Nägin lumel enda varju mis tekkis rakettide valguses. Justkui oleks lähedal lõhkenud tuumapomm. Ma vaatasin end. Seesama vari. Oli kuulda koerte haukumist ning inimeste hääli. Koerad olid hirmunud. Inimesed olid lõbusad ja ylemeelikud. Nad ei öelnud midagi ainult karjusid. Mitte yhtegi sõna mitte yhtegi lauset. Korraks oli tunda rakettide lõhna. Justkui põleks miski tundmatu aine. Selline mida polegi võibolla veel avastatud.
Esimene jaanuar oli igav. Pilvine. Sadas lund justkui aastate eest. Läbi saju ja võsa oli näha huntide silmi. Vahelduvalt kõrge ja madal hirmukyngas millest yle ei saa. Taevas on tume taevas on tume taevas on tume.
*
Ilm on soe ja kevadine. Käisime vennaga juuksuris. Lasin endale teha väga mageda soengu. Mulle ei meeldinud see kohe yldse. Aga just nii ma tahtsin. Päike paistab nii eredasti. Silmad hakkavad valutama. Taevas on helesinine ja päike paistab. Nägin täna unes et sõitsin autoga. Ma pole seda päriselus kunagi teinud. Ymbrus oli hall ja tume. Sõitsin yle silla. Ma ei olnud seal autos yksinda vaid viisin yht inimest koju. Igal pool olid tupikud ees. Lõpuks jäime parklasse seisma. Rohkem ei mäleta.
Pyhapäev. Käisin Tartus. Linn pole yldse muutunud. Õhtul käisin jalutamas. Lumi oli nii kõva et selle peal sai seista. Tundsin et olin maailma tipus. Tundsin et kõik uksed on veel lahti ja kõik võimalused avatud. Kuid iga kord lume peal seismine ei õnnestunud. Vahel vajusin sisse. Tuli meelde yks luuletus milles öeldi et armastus on jumal. Ma arvan et see on hoopis teistpidi. Jumal on armastus. Mul on sellest luuletajast hirmsasti kahju. Ta suri hiljuti ära. Kuu paistis nii eredasti. Taevas oli selge ja tyhi. Yle selle jooksid lennukite valged triibud. See kõik oli ypris kena. Ja autod sõitsid maanteel ikka edasi.
Esmaspäev. Õhtul käisin jälle õues jalutamas. Lumi oli täna veelgi kõvem. Kuu ees olid mõned õhkõrnad pilved. Vaatasin oma käsi. Mulle tundus et nägin mõlemal käel suuri ymmargusi varje. Need olid haavad kuhu olid löödud ristinaelad. Millal nad mu ära andsid?
*
Pilves. Otsin portreed. Võtan sõprade silmi. Ja on taevas. Tuli meelde selline luuletus.
Kolmapäev. Ilm läheb aina kylmemaks. Teed on libedad. Ka muru on sellele astudes libe. Kylmavärinad ja maavärinad. Mis aitab värisemise vastu? Need on vallutanud mu keha. Igal pool on kylm. Igal pool on värinad. Täna nägin kuidas suur mustade lindude parv maandus kõrge viltuse kase otsa ja puu muutus yleni mustatäpiliseks. Kõik on kusagil ära. Pea on peaaegu täiesti tyhi. Aknatagune on pime ja ma ei näe musti kasse kes istuvad praokile jäetud väravate peal.
*
Olen ikka veel haige. Haige olemine – see on minu loomulik seisund. Ma pole kunagi terve olnud. Tunne – tundmata.
*
Eks palavus ja janu pane ka kirjutama. Ootan oma elus tõelist õndsat puhastavat vihma. Ma pole ammu yhtegi korralikku unenägu näinud. Näen ainult yksikuid pilte mida ei yhenda mingisugune narratiiv. Ka pole ma ammu unes ühtegi inimest näinud. Kui näengi kedagi siis pole tal nägu. Näo asemel on palli moodi valge laik. Näen neid tihti musta riietatult bussijaamas seismas. Alati on selline imelik tume taevas. Ja bussijaam on ka hoopis teistsugune. Tihti tahan sõita koju. Vahel see õnnestubki.
*
Täna hoidsin sel aastal esimest korda pastakat käes ja kirjutasin midagi. See oli suur eneseyletus. Sõrmedele jäi kylge metallilõhn. Mu pastakas on metallist ja väga raske kuid seda on hea käes hoida. Ilm on soojem kui eile. Olen tervemaks saanud. Jõin veripunast teed. Mulle meeldib vaadata kuidas pärast kuuma vee tassi valamist immitseb sõelast tassi põhja tasa punast värvi kuni terve tassi põhi on verepunane. Panin sellele nähtusele nimeks punane sygavik. Hoidsin teesõela tassis viisteist minutit. Seda on palju kauem kui peaks ja tee tuli nii kange et ajas köhima.
Ajakarikas ajab yle. Palav lumi. Kõikjal on vesi. Läksin et võistelda endaga. Eile oli väljas täielik talve võlumaa. Tänaseks on suurem osa lund ära sulanud. Igav. Teha pole midagi. Nägin unes yht osa Tartust mida ma pole kunagi tundnud. Seal oli vana lihavabrik nii ilusad punavalged telliskivihooned ja palju nõukogudeaegseid halle maju. Yhe otsas oli suur silt. Vist kollane ja seostus lindudega. Selles unes teadsin et mu isa on seal vabrikus töötanud. Lahkus sealt aastal 1966 kui päriselus polnud isegi veel syndinud. Sel aastal mil ta syndis tuli Torm ja murdis maha kõik puud. Pani lendama kõik katused. Tema syndis jaanuaris. Torm tuli augustikuus. Vaikus. Kui kuulatan siis vihm. Katused ei lenda. Linnud ei lenda. Yldse ei lenda mitte miski. Kõik sulelised on läinud lõunamaale. August. Tormist pole jälgegi. Palav nii palav.
*
Lase mu elul voolata. Lase sellel minna rappa. Sest see on minu elu. Ma olengi omadega ypris soos ja välja ei saa. Kõik läheb halvasti. Kui keegi ulataks käe siis haaraksin sellest kinni. Kuid kedagi ei ole. Reede. Peaksin kuhugi minema midagi tegema. Et see päev raisku ei läheks. Kuid jõudu ei ole. Ma kannan vaid musti pykse. Pimedus on minust kinni haaranud. Nägin kord yht maali kus keegi ilus inimene oli seljaga vaataja poole. Ja siis ma nägin kuidas see inimene end pööras ja mulle otsa vaatas. Ta pilk oli kuri ning nägu ei olnud yldse selline nagu arvasin. Selle maali pealkiri oli keeristorm. Paar päeva tagasi käisin yhel näitusel. Selle pealkiri oli ainus tõde ja sisenedes imestasin ma et kõik seinad olid tyhjad ja valged. Kõige viimases toas oli laua peal yks piibel. See oligi kogu näitus.
Kellad kukuvad seintelt sest möödub kuri rong. Vagunites on pimedus ja nafta. Kõik väriseb. Mu laud. Ma ise. Lugematud raamatud riiulitel. Ega ma ei uskunud et talv võinuks läbi olla. Inimesed suusatasid nagu ennegi. Aga lumi oli kadunud. Nyyd nägin kindlate puude taga pori ja mittekindlate lainete taga nägin selget vett. Jääst polnud jälgegi. Nyyd oli tulnud kevad ja tasa sulas maa. Öökylmadest vabanenuna. Must justkui muld.
Tavaline päev. Nyyd on foorid punased. Autodevool on peatunud. Teisipäev. Päev yksinduses. Mu köögikappidel on mõlemal pool kaks ymmargust klaasitud ava. Need on kellegi silmad. Ja need jälgivad mind alati. Kui võtan juua. Kui teen syya. Ja samal ajal mööduvad akna taga maanteel rasked veoautod. Nyyd on roheline tuli. Linn muutub paberileheks mis kortsutatakse ära ja jäetakse maha vedelema.
Päevad mööduvad nii kiiresti. Haiglasoleku päevade mälestused syyakse ära justkui soojad saiad. Varsti kustutatakse need minu ajutahvlilt justkui kellegi vahetunnikritseldused ja neid pole enam. Öösel lehvitavad tuled mulle silmanurgast. Mu ainukesel sõbral on selline telekas mis teeb kõik inimesed koledaks. See muudab kõik näod higist õõvastavalt läikivaks ning kõik juuksed ja soengud õliseks ja halliks. Kui ma peaksin kuulsaks saama ja mind näidatakse telekas siis ma ytlen talle et ta mind sealt oma odavast telekast ei vaataks. Ma ei kannataks seda välja. Tänane päev toob vaid valu. Ja päikest ei ole mu linna kohal.
Päike tõuseb kolmesajandat korda. Mitte miski pole muutunud. Reede. Vahepeal paistab päike. Siis tuleb vihm. Siis kaovad mõlemad. Ma ei söögi enam muud kui sinepisaia. Söön neid hunnikute viisi. Peale joon kruusitäite kaupa lahustuvat kohvi. Kontserdid ei toimu ja teatrid on suletud. Koolid niisamuti. Kõik istuvad kodudes. Ma olen raamatute ori. Ostan neid nii palju. Mu laua peal on kellegi jäetud paberiribad imelike kirjadega. Yks neist kõlab nii: Ise riiulitel lugematud kellad midagi tegin õues lamp.
Käed värisevad. Mul on imelik tunne. Justkui oleksin haige. Päike paistab nii eredasti. Ma sulan selle käes jäätisena. Olen magus ja hõrk. Huvitav miks paistab päike ja sajab vihma. See on nii syrreaalne. Kõik muutub tuhaks. Kõik põleb läbi. Ka mu elu. Kõik on kusagil ära. Ema. Õde. Vend. Teine õde. Tundub justkui ei elakski nad siin.
Tunnen nagu oleksin pöördlaval. Ja sina oled kusagil saalis. Ja mina tahan ainult sind vaadata.
Aga juba pöördubki lava sinu juurest ära ja ma olen sinu poole hoopis seljaga. Ma ei saa end liigutada. Olen justkui kinni naelutatud ja soolasambaks muudetud… Hommik. Linnud ikka laulavad. On juuni. Alles nyyd hakkasid õunapuud õitsema. Nad ei õitsegi sel aastal. Mul on tunne et kui need õied tulevad siis tuled ka sina. Aga need ei õitsegi sel aastal. Ja sa tuledki.
Autod sõidavad. Kyynlad säravad. Nii pime on mu toas et ei julge tuld põlema panna. Äkki keegi näeb et ma olen kodus. Kõik kordub. Mulle tundub et ajalugu on justkui spiraal. Vahetevahel oleme mõne ammu kadunud syndmusega vastakuti ja see nagu korduks. Aga mitte päris. Spiraalne veetoru lõbustuspargis. Lasen sellest alla hirmuäratava kiirusega. Kõik kordub.
Selguse päev. Sadas vihma ja rahet ja mulle tundus et kõik läks yha selgemaks. Nii ilus oli see vihmajärgne pilt. Kõik säras ja sätendas. Ning maas olid porilombid kui mahavisatud purunemata peeglid. Taevas sinised pilved. Palusin aga ikka need peatusid me kohal.
Mul pole yhtegi lillat värvi raamatut. Palju on punaseid ja siniseid ja halle ja kõik on huvitavad aga pole mitte yhtegi lillat. Tuul tõuseb. On tuulevaikne ilm. Lärm täidab mu pea. Ja ma ei jaksa enam sellest käest kinni hoida.
Me aias on palju õunapuid. Ja veel on seal suur uhke hea ja kurja tundmise pirnipuu. Ma ei ole kunagi yhtegi selle vilja maitsnud. Ma ei ole Eeva. Ega pole mõeldudki olema. Veel on me aias paar tooli. Yks neist on nii katki. Sellel ei saa istuda. Nyyd tuli päike välja. Muru on rohelisemast rohelisem. Tuul on pilved ära puhunud. Otsin välja sõprade joonistused. Näen vaid silmi…
Unes nägin aknaga poolitatud meest.
*
Maa on kaetud paksu lumevaibaga. Puud on valged. Kõik valge valge valge. Kõik meenutab pulmi. Öö on must – see on peigmees. Maa – see on pruut. Mind pole muidugi pulma kutsutud. Kõik on valus ja mul on raske hingata. Tunnen nagu oleks mu peale sadanud palju lund. Terve kilomeeter. Kõik valge Antarktika lumi. Kõik minu peal. Teisipäev. Võiks olla ka neljapäev. Kui mina ytlen siis ongi. Neljapäev. Lund pole. Maa on porine. Kõik kaotajad võidavad ja kõik võitjad kaotavad.
*
Keegi karjub. Keegi nutab ja keegi naerab. Sisyphos veeretab ikka kivi mäkke. Kui ta istub puhkama siis langeb ta oma myyt ta jalge ette justkui loor. Kivi veereb uuesti mäest alla. Sisyphose pärisnimi on Juhan Liiv. Mina olen Sisyphos. Akna taga mõrvarelvad – jääpurikad. Suured ja ohtlikud. Ulatuvad poolde aknasse. Ma lähen poodi nagu minnakse õue. Ikka nukrutsedes pea maas. (Käi nende riiulite vahel kui kirikus.) Langen taas lumele kui myyt kui jalust niidetu ma langen ma langen sest keegi tappis mu. Hurraa! Olengi liblikaks sirgumas. Juba sirutan tiibu – vaadake! Vaid nii natuke veel!!
*
Mul ei tulnud yhtegi pilti silmade ette. Kõik oli sinimustvalge justkui talvepäev. Nagu mõni lipp. Aga riigi nime ma ei mäleta. Mis riik see kyll on? Laud lõhnab välismaa järgi. See on valge ja klapiga ja kui tahad rohkem lauapinda pead klapi yles tõstma. Nägin unes et sõitsin mööda liugtoru alla. Selle sisse olid kleebitud filmikaadrid. Film minu elust. Nägin selgelt oma lapsepõlve. Esimest armumist. See kõik oli seal sees. Mu praegusesse eluperioodi jõudes muutus film nii uduseks et sellest oli võimatu aru saada. Et kas on ilmateadustaja ekraanil või hoopis jõehobu. Asetasin käed lauale. Nyyd lõhnavad ka need välismaa järgi. Nuusutan neid aina. Igatsen pääseda kookonist ja trellide tagant.
*
Ja sa oledki siin. Kui palju veel? Kysib kägu. Oota mind. Naerame veel. Naerame hommikuni. Justkui purjus paar. Purjus õhust ja armastusest. Lõhnavad lauad kirikus. Pingid ja loorid valged. Minu laual on klapp kirikulaudadel pole. Mulle meenuvad kõik võileivatordid mida pooleliolevate kirikute tagatubades valmistati. Neis oli heeringas sees mis mulle ei meeldinud. See siin on valge kirik kõrge laega. Selle lagi on nii nii nii kõrgel peaaegu taevas.
*
Sydasuvi. Käputäis põlevaid maju. Kuuridki langevad tuhaks. Nägin unes et see raamatupood kus ma käinud olin põles maha. Vaid kiviseinad mustendasid ja katus oli sisse langenud. Tyhi tunne siiski nagu vabastas. Nagu see antikvariaat olnuks mu minevik ja mul tulnuks sellest lõplikult lahti ytleda. Vaid siis võin olla vaba. Täiesti mina ise.
