Ma ei tea, millal see sõda alguse sai, kuid lõppu sel igatahes ei paista. Iga kord, kui me sirelitest möödume, kuulutab vanaema uhkelt, kuidas just siin saavutati otsustav võit – ema ütleks selle peale, et oma osa oli mängida ka neil, kes nad õdedega naate välja kitkusid, kuid nagu sõjakäikude puhul kunagi, pannakse võit ikka kindrali, mitte reameeste arvele. Sõdurid saavad kuju ainult siis, kui nad surevad.
Suure võidu viimaseks tunnismärgiks olid umbes kolm kuni viis naadivõrset, kes vargsi sirelite all oma elu elasid ja kiirelt pea kaotasid, niipea kui nina välja söandasid pista. Nemad olid elav tunnistus sellest, et naadid siin tõepoolest olid kasvanud – võit olematu vastase üle poleks olnud pooltki nii magus.
Umbes sama saatuse osaliseks said ka tokkroosid, valged kukeharjad, hõbepajud, punased ristikud, kollased moonid… Kõik, mis söandas kasvada oma äranägemise järgi ja ohustas vanaema territooriumi üle võtta, sai peagi vaenlaste kirja. Oma kätel said nad siia kantud ja nii nad siis tasuvad memme vaeva! Lõpp nendega! Lõpp!
Õieti oli vanaema sooritanud pea geniaalse lükke: oma viha maailma määratu ebaõigluse, mahhinatsioonide ja nõmeduse vastu valas ta taimede peale. Asjad oleksid otsa saanud, kui neile kõigile tuli otsa pista, taimed aga ei hakanud kunagi vastu ja kasvasid visalt edasi, tähendab kasvamine ise oligi nende vastuhakk ja selle peale võis alati kindel olla. Jalgu alla võtta ja ära minna nad ju ei saanud, nagu näiteks lapsed seda teha võisid. Umbrohi, mutid, vesirotid ja sipelgad pakuvad sõjakunsti austajatele lõputult võimalusi oma oskusi rakendada.
***
Kui ma oma lapsepõlve meenutan, mõtlen ikka, et selles ei olnud mitte kui midagi põnevat, ent kui ma sellest räägin, öeldakse, et midagi siiski oli.
Kas me kõik siis ei pistnud käsi sipelgapessa, et sipelgahammustuste vastu immuunseks saada? Kas me kõik ei harjutanud, kuidas täpselt haarata nõgeseid nii, et nad ei kõrvetaks? (Otsustavalt: nipp on selles, et ei tohi võpatada, ja selles, et nõgese kõrvetus on tegelikult tühiasi.) Kas me kõik ei kasvanud kalliste armsate vihaste vanaemade vägedes, kelle eest puu otsa peitu pugeda, mõtlemata, et tema päralt on saag ja kirves ja kogu maailma visadus, aamen?
Võib-olla see ongi turvatunne, kui tead, et kui ta tõesti tahaks, roniks vanaema sulle kas või hammastega järele, aga ei roni ju, laseb rahus nutta ja võtab selle asemel viinapuid maha või kaevab välja järjekordse niruks jäänud sõstrapõõsa. Ma pole end kunagi kusagil turvalisemalt tundnud kui kuusepuu otsas, isegi kui ma viinapuude pärast nutan. Nemad kasvavad tagasi ja mina kasvan suureks.
Minu sõjakunst on teist laadi: kui mu teele jääb jõgi, ei kaeva ma sellele uut sängi ega pane tammi, vaid hulbin kui oksaraag vee peal. Kui sõtkas. Kui pardike, kel vesi ongi koduks. Miks peakski teisele kaldale pääsema? Kaldaid on allavoolu veel. Jätta tegemata see eestlaste püha üritus – kraavide kaevamine – on mu suurim unistus.
Muide, kõrvalepõikena, puu otsas raamatu lugemine on palju ebamugavam kui raamatutes endis. Proovisin seda sageli, isegi patju ja tekke sai puu otsa taritud, aga ikka on kaksiratsi oksa peal istumine ebamugav, ja kui istuda küljetsi, pole jälle selga kusagile toetada. Võib-olla oleks vaja suurte ja jämedate okstega lehtpuud? Tuleb järele proovida.
***
Aga siiski, räägime sõjast. Sõda on kõikjal ja igal pool, ent mitte kusagil nii käegakatsutav kui aias. Vaenlasi on seal palju: naadid, naadid on suured vaenlased. Siis teod. Nemad ei saa piisavalt kiiresti eest ära, et neid ülemäära karta, aga see-eest nad paljunevad pidevalt, on aplad, ja lõppu neil küll ei paista. Rohi on vaenlane, sest ta kasvab. Sammal, sest ta kasvab seal, kus rohi ei kasva. Ristik, sest ta õitseb (oht mesilasele peale astuda) ja selle pärast ka, et ta õitseb ära (kole ja pruun). Sama lugu võilillega, kellel on lisaks koletult pikk juur, mis ei kõlba küll kohe kusagile. Virn, teise nimega madar, haagib end riiete külge. Tokkroos külvab end igale poole, isegi viisteist aastat hiljem. Vesihein ajab igale lehele juured alla. Sirelid ajavad võsusid. Puud heidavad lehti ja varju ja kord nad kannavad vilja (kes jõuab neid kõiki ära süüa?) ja siis jälle ei kanna (mis tast niimoodi kasvatada?) – on alles sellised riuklikud.
Linnud situvad. Ja söövad marju. Herilased nõelavad. Ja söövad marju. Koerad kakavad. Kassid kakavad. Kraabivad mõlemad. Kartulimardikad. Kapsaussid. Herneussid. Vaarikaussid. Kõiksugu muud ussid. Ussid-ussid. Hiired. Rotid. Vesirotid (kaevavad käike)! Malts. Puju. Nõgesed. Võõrkakar (päriselt ka invasiivne võõrliik). Pargitatar (samuti). Vaarikad, kui nad ei püsi oma reas. Maasikad, kui nad ajavad vääte. Tomatid! Tomatid ajavad igast lehekaenlast võrseid, mille takistamine on terve omaette võitluskunstide haru.
Päike. Vihm. Tuul. Külm. Kuum.
Koid. Seened. Kivid.
Liitlased on: linnud (aga ainult siis, kui nad ei söö midagi, mida inimene võiks süüa tahta, ja on arukad, aga mitte liiga arukad – näiteks vareseid ei saa sugugi usaldada). Vihmaussid, kellele ei ole küll midagi ette heita, konnad, siilid, liblikad, kui nad ei sigita röövikuid, kes sööksid kapsast, kartulit, porgandit, õuna jne jne. Mesilased. Mõnikord mina.
Tuleb endale teadvustada, et vaenlasi on maailmas palju rohkem kui sõpru, nii on asjad kord juba seatud. Võitlus on ülekaalukas. Kasutada tuleb kõiki võtteid.
***
Sõjas tuleb saavutada võit võimalikult kiiresti. Kui see on aeglane, väed väsivad, moraal langeb. Piiramine kurnab jõu, pikad sõjakäigud kurnavad varakambrit, ütleb Sun Zi[1]. Ta ei arvestanud sellega, et elus püsimiseks on vaja võidelda. Mitte ainult ses mõttes, et naadid võtaksid maailma üle, vaid hinges. Südames. Sõjakäik ei tohi kunagi lõppeda, või võitleja jõud raugeb.
Vastane peab olema visa või ta veab sind alt sellega, et saab enneaegu hukka, temast pole tolku. Nõrga vastase korral pole võit mingi võit, samahästi võiks relvad kohe nurka visata.
Ilma, saatuse, võõraste vägede, naabrite, huntide, karude, tõbede, taudide, katku ja kartuse vastu ei saa, kui sust ei ole arsti, sõdurit või mõrtsukat, ja ilmselt ka siis mitte. Kasside ja koerte, lindude, laste ja muude pudulojuste vastu võidelda pole hea toon, kuigi eks sedagi tule ette. Umbrohi aga on lausa loodud tallamiseks. Just sobival kõrgusel ega saa kunagi otsa. Vaen, mis külvab end ise.
Olen kuulnud, et sõjakäiguga kiirustada võib olla rumalus, kuid ma pole kunagi kohanud mõistlikku viivitust, ütleb Sun Zi. Kui leiad sipelgapesa, haara mürgi järele. Kui näed hiirt, haara labidas, kaigas või kivi. Kui herilast, tuli. Pole mõtet pikalt vaagida, kas vaenlane on ohtlik, piisab sellest, et ta on vaenlane ja ta on olemas. Pole olemas õiglaseid vaenlaseid. Iga viimane kui üks neist õõnestab me jalgealust.
***
Sõjas on viis sammu, ütleb Sun Zi. Need on paiknemine, hindamine, kalkuleerimine, võrdlemine ja võit. Maapind määrab paiknemise, paiknemine määrab hinnangu, hinnang kalkulatsiooni, kalkulatsioon võrdluse ja võrdlus võidu.
Mõõdud: see maalapp, mis on sulle antud. Sellel on oma mullastik ja veestik ja taimestik ja loomastik ja mikrokliima, kui kasutada tänapäevaseid sõnu. Sellel on oma elu. Ma ei kujuta ette, milline oli see enne, kui me siia tulime. Ilmselt heina- või karjamaa. Muld oli savine, kivine, mitte eriti viljakas. Võib-olla käisid seal kitsed. Hinnang: maad on vaja parandada. Harida. Atra seada ja vagusid ajada, mullata ja randaalida, välja juurida ja juurde istutada. Kalkulatsioon: kuhu, kuidas, mida, kui palju. Koormatäite kaupa mulda. Loendamatu hulk töötunde ja hobujõude (kas inimese lihasjõudu saab hobujõus arvestada?). Võrdlus: kuidas paiknevad vastase väed? Me oleme piiramisrõngas, nad ümbritsevad meid igast küljest, pealetung on lakkamatu. Kellel on paremad eeldused? Suuremad šansid? Viimase tehnoloogia relvad? Meie päralt on kõplad ja labidad, rehad ja riivid, kirved ja konksud, tuli ja vesi ja ratas. Need spetsiaalsed võilille väljatõmbamise agregaadid ja mutiväristajad ja sipelgamürgid ja mis kõik veel. Robotmuruniidukid! Võsalõikurid! Hekikäärid! Tehnoloogiline edumaa on igatahes meie päralt, isegi kui meil juuri ei ole.
Võidukas armee on nagu paisu tagant valla pääsev tulvavesi, ütleb Sun Zi. Aga kes tulvab paremini: inimene või naat?
Senise maailma loodusloo põhjal inimene.
Koduaias tundub, et naat.
***
Ma tunnen taimi paljude omaduste järgi. Kõige hullemad juurikad on naatidel (labürintjad), orasheinal (lõputud) ja võililledel (lõputud, aga mitte horisontaalis, vaid vertikaalis). Kõige okkalisemad: tuliohakad. Kõige tokerjamad: madarad, takjad. Kerge välja tõmmata: murunurmikas, lemmalts. Raske: puju. Ilusad õied, inetud õied, kõrged, madalad, üheaastased, kaheaastased, putkõielised, liblikõielised, nõellehised, noollehised, harkjalgsed, sääskkõrvsed, hiiresabalised.
Kallid. Kardetavad.
Kui ma botaanikakursusel käisin, kutsus õppejõud mu kõrvale ja küsis: ütle ausalt, kas sa oled botaanikat varem õppinud? Ma ütlesin, et ei, ma õppisin taimi tundma oma vanaema kõrval rohides ja marjul käies, kaevates ja kangutades, raiudes ja pügades. Ma ei pidanud tegema tööd, kui ma ei tahtnud, aeg oli juba edasi läinud. Võisin mängida ja lugeda, palju hing ihaldas, ja tegingi seda. Aga võideldud sai ometi palju, selleski on oma lust, mäng, millega kaasa minna. Kui palju tigusid on mu käe läbi oma otsa leidnud? Kui palju sipelgaid? Kui suurt osa elusolendeid tunnen ma ennekõike selle kaudu, kuidas neid tõrjuda ja hävitada?
Elu piiramisrõngas, kus muru vajab lakkamatut niitmist (kas tõesti?), peenrad rohimist (kas tõesti?) ja lehed riisumist (kas tõesti?). Iga jõudehetk on laenuks saadud või võetud autasuks suurejoonelise sõjakäigu eest. Monument, mille me püstitame, on moosipurkide ja kartulikottide nägu, või siis olen see mina, sirakil diivanil, keel vestil. Või muidu?
Ja samas ma tean nende nimesid. See on meie peres alati oluline olnud. Teada, keda sa alistad. Keda sa kõndides kohtad. Teretuttavaid ja vihavaenlasi. Tädiga metsas käies oli meil alati Viktor Masingu „Sada tavalisemat taime“ kaasas. „Euroopa linnud“ elab kapinurgal. „Weltatlas“ elutoa riiulil. Ma tean neid seeläbi, kas nad on heas või halvas kirjas, tugevad või nõrgad, lähedased või kauged, aga ma tean neid siiski.
***
Aga muidu?
Muidu on nälg ja on hundid. On soldatid. Sahver on vaja sööki täis koguda juhuks kui sõda, nälg, hundid. Kelder varuda varandust täis. Ja kui tagavarasid enam vaja ei ole ja moos tuleb poest, on justkui ikkagi vaja pügada, niita, saagida, piirata, hakkida, lõikuda. Oma piire kindlustada. Rajada oma maailm, sellele kindlad seinad ja kõrged katused, mille sees mitte taluda sabotööre ja kaasajooksikuid. Sõda, nälg, hundid. Sõda, nälg, hundid. Ma ei tea, miks peaks niidetud muru nende vastu aitama, aga ju siis aitab. Rohukasvu igapäevane alistamine hoiab võitlusvaimu üleval, aitab tunda, et võit ülekaaluka vastase vastu on võimalik. Sõda. Nälg. Hundid.
„See, kes ei saa aru sõja kahjulikkusest, ei saa aru ka sõja kasulikkusest,“ ütleb Sun Zi, aga sõja ratas veereb omasoodu, me oleme harjunud sõdima.
Kui kaugele peaks minema, et mitte olla osa sest sõjakäigust? Minema aiast, minema linnast, minema… kuhu? Kus see lahing ei käiks? Ja muidugi tuleb arvestada, et inimesed on siinmail maad harinud tuhandeid aastaid, vaja on hoida ka karjamaid ja heinamaid, rannaniite ja puisniite, vanade taluaedade taimi. Kapsaussil on vaja kapsaid. Herneussil herneid. Kuhu tõmmata rahulepingu piirid? Kui kusagil ei kasva enam kapsaid, jääb kapsauss kodutuks. Aga mina?
Püüan elada sõdimata, aga naaber ütleb, et aed käib teil vist üle jõu. See mattub naatidesse.
***
No ja muidugi ei piirdu asi sellega, sõjas on ohvrid. On tsiviilelanikud. Iirised ja võhumõõgad, roosid ja kapsad. On Šveits. Näiteks metsa all, seal võib naat kasvada. Harakkuljused ja härgheinad. On sabotöörid (roosi juurtest sirguvad kibuvitsad) ja on need, kes seisavad lihtsalt valel ajal vales kohas. On kärbsenäpid ja puukoristajad. Haavad on.
Vanaema käed valutavad. Vanaema jalad valutavad. Selg valutab. Ta käsivarres on auk, mille lehm sinna lõi. Ta südames on auk, mille lõi sinna maailm. Ta õlad valutavad ja põlved valutavad, päkad valutavad ja varbad valutavad, tal on luupainajad ja luupeksed, luuhõrenemine ja luumurrud. Nagu läbi pekstud, ütleb ta. Ma pean pikali heitma, ütleb ta. Vanaema lõhub puid, kuni lõhub kõik ära ja siis lõhub valutada. Saab tehtud tööga rahul olla.
Mis töö see on, mis haiget ei tee?
***
Kui sõjakäik pikale venib, kurnab see väed, moraal langeb, varakamber tühjeneb, hoiatab Sun Zi. See sõjakäik kestab sünnist saati. Mitte minu sünnist, vaid kellegi eelmise, kellegi eelmisest eelmise ja temast eelmise, võib-olla põlluharimise algusaegadest kellegi sünnist saati. Kurnatud oleme kõik, moraaliga on nii ja naa. Varakamber tühjeneb. Varakamber tühjeneb kahtlemata, muudmoodi ju ei saa, mutipeletamise agregaadid pole soodsad, seda enam, et need ei tööta. Varakamber soetab robotmuruniiduki, siis me enam nii kurnatud ei ole, aga võidurõõm jääb samuti väiksemaks, sõda ei ole enam nii ilus. Kui ei ole tehtud tublisti tööd, ei saa pärast puhata. Miski ei maitse enam vanamoodi. Või mis? Võib-olla on võit magus. Ma pole ju proovinud.
Lähen rohin naate, korrates endale: see ei ole sõda, see ei ole sõda, see ei ole sõda. Naat lihtsalt kasvab. Mina kasvatan teisi taimi. Naat. Porgandid. Surume kätt.
Päike paistab. Lind lendab. Ussike sööb. Nagu käib, nagu käib, nagu käib.
[1] Siin ja edaspidi vabas tõlkes viited Sun Zi teosele „Sõjakunst“ väljaandest Sun-Tzu. „The Art of War“ – London: Penguin, 2005. Tõlkinud John Minford.
