ENDSPIEL
„Kes on need inimesed, kes meid vaatavad?“
Kuulutan välja romantilise eraisiku pankroti.
Ta oli nõus rotid võtma, kui vaid tuleksin tagasi,
ent lõpuks me ikkagi lahutasime, sest tal oli vaja
pangast paremaid laenutingimusi.
See on mu esimene kevad.
Ta oli mu ainus naine.
Ma ei ole kunagi mõelnud,
et tahaksin olla keegi teine.
Iseenda inimene
juba kaks korda proovinud
„Mida ta on proovinud?“ „Värske Rõhu luuletoimetajat välja kutsuda. Nüüd ainult süütundest ta luuletusi avaldatakse.“
Kohtasin Romaanis lavastajat:
tekib kohe küsimus, et miks pean just tema siin rongi alla tõukama, et me olla nagu rääkinud, justkui sõpradest ei tasuks kirjutada. Tahame, et meid nähtaks, aga mitte liiga selgelt. Et mäletataks, kuid mitte liiga täpselt. Ta ei uskunud kunagi, et must võiks saada kirjanik – mitte halvaga, vaid tal oli lihtsalt palju klassikalisem haridus ning ta nägi, et mul puudus igasugune arusaam ja maitse nii kunstis, muusikas kui ka kirjanduses. Sinu õnneks ei mäleta ma varsti enam midagi, siis oleme võrdsed, aga seniks:
… THE ART OF e x t e n d i n g (the party)
„3 2 1 VILJANDIIII!!!“ Jookseme tagasi autosse, kus laibahais nii vänge, et sellega ära harjumine, ja veel nii ruttu, on kindlalt mingi inimvastane kuritegu. Suitsetan roolis nii, nagu mu ema peale eelmise VRi numbri lugemist arvab, et seda teen. Mullu olin ka Lavastajaga autos, küll kahekesi – nagu vist viisin teda kuhugi:
„Draama on kahe inimese vestlus, kus kumbki vajab midagi teiselt.
Meil siin on näiteks väga tore, aga sellest ei saa kirjutada,
sest meil pole ühtegi saladust üksteise ees.“
„Ma pole kunagi lakanud sind armastamast,“ mõtlesin sellal, kui ta jätkas:
„See pinge lihtsalt puudub, millest kirjutada.“
Sõitsime Tallinna, kus
te küsite triipu nagu suitsu, ja suitsu nagu
midagi mannetut on võtnud võimust.
Nimedest nimisõnad saanud.
Külmad kunstid, in____stallatsioonid.
SexMax: „Rahva rõõmuks!“
Psühhoanalüütiku hirm ilmsiks tulnud.
Roosad tükid hommikuses ninas,
mis ajast valge lumi moest on läinud?
Isa võtmas teelusika sabaga purgist soola.
B2B Paavli vetsus. Ma sõin ükskord väiksena
kuskil Tartu tänaval Viljandis kollast lund.
„Kes on need inimesed?“
Ma käisin Teie juubelil
Ainsad aukülalised olid need kaks tüdrukut,
kellest üks, hoolimata kipsis käest, oli täielikult pühendunud
Tartu kõige kõrgema padjatorni ehitamisele.
Pärlikaelakee, beežid pahkluudele vajunud sukad, Peeter Paani film.
Järgnevast pildist rääkimine muidugi veidi rüvetab selle algset ideed, aga...
ma võtsin kõigi kirjaoskamatute noortäiskasvanute tagant nende padjad ära
ja viisin need lastele. Nad vajasid neid rohkem, see oli poliitiline!
Viimane kord, emakeele eest, ehk küsimus on Sulle:
„Kuidas kõige paremini hammustada kätt, mis sind toidab?“
Silitasin end rinnal kohast, kus ta hambajälgedega sinikas punetas.
Kirjanikud on mulle alati tundunud natuke nagu selline
ärev punt olevat.
Ujula Konsumis väike tüdruk isale:
„Lähme nüüd koju telekat vaatama.“
Isa: „Sina lähed vanni.“
(Jälle need lapsed)
Esimene kriitika, mille mu kaitseväe artikkel sai, algas niimoodi:
„Ta ema olevat eesti keele õpetaja – näha küll ei ole.“
(Jälle see kaitsevägi)
Ma olen nii väsinud iseendast. Elust, mis veel aint enesevihkamisel püsti püsib. Kõik mimmud tahavad aidata mu tekste toimetada, kuniks ma need neile saadan. Emps pakib mulle õunamoosi kaasa, kui Viljandisse lähen – te ei vääri mind.
Ta palus: „Üks kord veel, midagi klassikalisemat, vanade aegade nimel.“
Vastasin: „... äkki mäletan veel, kuidas see käis.“
Sossu peol viskas keskonnainspektor ennast diivanile sirukile:
Kaks tüdrukut istusid põrandal, toetades käed-rinna-pea aseme peatsisse
– merineitsid, sabata tagused põrandal, jalad vonklemas silma alt ära.
Lähemale imbudes nägin, et üks tüdrukutest nuttis.
Tuli välja, et inspektor olla talle
oma elust rääkinud.
Ma oleksin võinud tuua
enda kaitseks tuhat argumenti,
kuid teil oleks ikkagi õigus.
Ent mis hinnaga?
Sest ma
vähemalt elasin.
