Han Kang
„Taimetoitlane“
Loomingu Raamatukogu, nr 7–9, 2025
Tõlkinud Anni Arukask
Lõuna-Korea kirjaniku, Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Han Kangi romaan „Taimetoitlane“ on lühike, kuid tihe ja mitmekihiline teos, mis ei lase lugejat lahti ka kaua pärast lugemist. See ei ole raamat, mida saab pika aja jooksul nautida – pigem peaks „Taimetoitlast“ lugema ühe hingetõmbega, et seejärel välja hingata ja mõnda aega vaikuses olla.
Süžee tundub esmapilgul lihtne: tavaline naine Yeong-hye otsustab ootamatult loobuda lihast. Kuid üsna kiiresti saab selgeks, et see otsus on vaid algus millegi palju sügavama ja hirmutavama suunas. Romaan muutub järk-järgult argisest loost raskeks filosoofiliseks mõtiskluseks inimestevahelistest suhetest ja vägivallast, mis peitub sotsiaalsete normide taga.
Üks raamatu olulisemaid teemasid on Yeong-hye ja tema abikaasa suhe. Raamatu alguses ütleb Yeong-hye abikaasa, et tema naises „pole midagi erilist“, ning see lause kirjeldab korraga kogu nende abielu. Nende suhet võiks nimetada argiseks koostööks: selles on stabiilsus, selgus, puuduvad konfliktid ja emotsionaalsed kriisid. See ei ole õnnetu abielu selle tavapärases mõttes, kuid see ei ole ka armastus, millega oleme harjunud kirjanduses ja filmides – kire ning dramaatiliste tõusude ja mõõnade asemel on vaid vaikne, peaaegu märkamatu isiksuste hääbumine. Väljastpoolt võib suhe paista harmooniline, kuid seestpoolt sööb tühjus inimest tasapisi. Kas seda saab üldse armastuseks nimetada või on see lihtsalt sotsiaalne kohustus luua perekond? Han Kangi romaan ei anna otsest vastust, kuid näitab, kui habras on stabiilsus, mida ei toeta tegelikud tunded, sest piisab vaid korra normist kõrvale kalduda, et kõik laguneks.
Selliseks kõrvalekaldeks saab Yeong-hye keeldumine lihast. Korea kultuuris on selline otsus ühtlasi ohverdus, loobumine ühistest rituaalidest ja seega pea kogu ühiskondlikust elust. Kuid peategelase valiku taga ei ole niivõrd kultuuriline protest, kuivõrd sisemine hirm: teda hirmutab fakt, et ta kuulub kultuuri, kus lihasöömine ja seega ka vägivald on paratamatu. Tema unenägudes ilmuvad veri, liha ja süütunne, ta näeb ennast veriste huultega. Järk-järgult loobub Yeong-hye ka rääkimisest ja seksuaalsusest. Seda võib kirjeldada kui püüdu loobuda kõigest inimlikust, saada nii-öelda taimeks ehk olendiks, kes ei ole võimeline kellelegi haiget tegema. Selline radikaalne inimlikkuse eitamine hävitab teose jooksul Yeong-hye vaimu ja keha.
Tekib huvitav paralleel Franz Kafka teosega „Metamorfoos“, kus peategelane muutub putukaks. Esmapilgul tundub see võrdlus absurdne (kuigi ma ei kujuta oma toitumist ilma lihata ette, ei ole taimetoitlus siiski midagi võrreldavat putukaks saamisega), kuid huvitavalt sarnaseid mustreid võib näha kummagi peategelase lähedaste reaktsioonis. Nii Han Kangi romaanis kui ka Kafka novellis ei ole perekond valmis vastu võtma lähedase inimese radikaalset muutust. Soov jääda armastavaks ja mõistvaks pereliikmeks plahvatab ühel hetkel nagu õhupall, sest enam ei ole võimalik ära tunda inimest, kes oli kunagi nii tuttav ja lähedane. Alles jääb vaid mälestus sellest, mis kunagi oli: teadmine, mis sunnib ütlema „See on minu naine“ või „See on minu poeg“. Yeong-hye ennasthävitava käitumise tõttu on tema perekonna olukord Samsade omast paradoksaalsemgi – ükskõik, kuidas lähedased käituvad, valu on vältimatu. Kui olukorrast lahti lasta, tekib selle lahendamata jätmise pärast süütunne, kui püüda inimest muuta, muutub see vägivallaks. Lõpuks jääb ainult kaotus ja teadmine, et õiget lahendust ei olnudki olemas.
Han Kangi romaan mõjub tugevalt just tänu oma mitmekihilisusele. See räägib korraga armastusest, mis osutub tühjaks, inimesest, kes ei suuda leppida oma olemusega, ja perekonnast, kes ei oska muutustega toime tulla. See ei paku lahendusi, kuid sunnib mõtlema teemadele, mis jäävad tavaliselt igapäevaelu varju. Mind üllatas, kuidas nii lühike teos pani mind mitmeks päevaks mõtlema selle üle, kui habras on inimese elu ja isiksus. Võib-olla just seetõttu pälvis Han Kang Nobeli preemia. See tõstab esile tänapäeval olulisi teemasid – hirmu erineda, võimatust olla mõistetud, inimlikkuse piire – ning teeb seda väga isiklikku ja intiimset lugu jutustades.
Arvustus pälvis Ulakassi arvustuste võistlusel Värske Rõhu eripreemia.
