„Loomad-taimed“
Dimitra Kationi
OPA! Publishing, 2026
Tõlkinud Karoliina Kagovere
Kui käies massides jääd vooruslikuks,
kui hoiad lossideski lihtsat joont,
kui sind ei haava vaen, ei arm; kui sulle
kõik loodavad, ent mitte liiasti;
kui suudad karmi minutisse panna
kuuskümmend võidujooksu sekundit,
siis on su päralt maa ja kõik ta aarded,
mis tähtsam veel, mu poeg, siis oled Mees![1]
Rudyard Kipling
Kõik, mida te tahtsite uuskreeka luulest teada, aga kartsite küsida
Tänavu varakevadel käisin ühel nädalavahetusel raamatukogus. Tegelesin lugemissaalis laua taga oma asjadega, kui raamatuhoidja poole pöördus mees väikese lapsega. Viisakusest ei tõstnud ma pead ega vaadanud nende poole, kuid kuulsin mehe häält raamatukogu vaikuses väga hästi. „Kust võiks leida raamatuid lennukitest?“ küsis ta. See mõjus mulle kui välgutabamus: oot, kas nii võibki või?! Mulle, kes ma enne (ainult täieliku meeleheite korral) raamatukoguhoidjalt abi küsimist otsin neurootiliselt ESTERist üles konkreetse väljaande kohaviida ning näitan ehmunult teloekraanilt püsilinki…
Paari kuu pärast, kui keerutasin käes kreeka luuletaja Dimitra Kationi luulekogu pealkirjaga „Loomad-taimed“, meenutasin juhtunut ja see tõstis kohe tuju. Hakkasin ette kujutama, kuidas kõnnin Südalinna Raamatukogus ringi ja küsin: kust võiks leida nüüdisaegset uuskreeka luulet eestikeelses tõlkes? Seejärel kujutasin ette, kuidas lähen Liivalaia Raamatukokku (veelgi hirmsam…) ja küsin: kust võiks leida nüüdisaegset uuskreeka luulet venekeelses tõlkes? Ahaha, no lihtsalt mõeldamatu käitumine…
Tegelikult midagi ikkagi leiaks. Näiteks 1980. aastal on Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud Odisseas Elitise poeem „Õige on = To axion esti“ (uuskreeka keelest tõlkinud Kalle Kasemaa), 1989. aastal Eesti Raamatu kirjastuses aga Konstantinos Kavafise luuletused (tõlkinud Mati Sirkel). Hiljem on uuskreeka keelest tõlkinud ja siin-seal avaldanud Kaarina Rein[2]. Ometi ei leidnud ma oma otsingutel ühtki 21. sajandil eesti keeles ilmunud luulekogu meie kaasaegselt uuskreekakeelselt autorilt. Seetõttu julgen väita, et „Loomad-taimed“ on Eesti nüüdisaegsel luuleväljal täiesti erakordne nähtus.
Inimene, kes teab täpselt, kes ta on ja miks ta oma elu just nii elab
Nii kirjeldab luulekogu „Loomad-taimed“ tõlkija Karoliina Kagovere selle autorit Dimitra Kationit – 1983. aastal sündinud endist juristi ning nüüdset muusikut ja luuletajat. Järelsõnale järgnevas intervjuus saame üsna pealiskaudselt – aga siiski midagi! – Kationi pilguga teada ka nüüdisaegsest kreeka luulemaastikust: tema sõnul on sellele omane argipäevalisusest ja poliitilisusest eemaldumine ning suurem tähelepanu LGBT-kogukonnal kui straight-naistel (lk 79).
Kationi jätab inimesena meeldiva mulje: tema mõtteviis näib arukas ja läbimõeldud. Eriti sümpaatne on tema suhtumine rahvuslikku identiteeti, tunnistamine, et iga rahvuslik identiteet on tehislik – Kationi sõnul eriti kreeka oma, mis on koormatud Vana-Kreeka, õigeusu ja romantismiaegsete sakslaste vaimupärandiga. Sümpaatne on ka tunnistus, et teadvustamine ei vabasta mõjust, isegi kui sellist vabastamist ihaldatakse: ehkki Kationi nimetab end ateistiks, mõistab ta, et õigeusk on paratamatult osa temast kui kreeklasest.
Essees „Traditsioon ja individuaalne talent“ kirjutab T. S. Eliot, et ühegi luuletaja või mistahes kunstniku täielik tähendus ei ole ainult temas endas[3], see tähendab, ta on lahutamatu talle eelnenud kunstnike loomingust. Ometi – jumal tänatud! – ei tähenda see tingimata, et luulet tuleb lugeda ainult (rahvus)kirjandusloolises kontekstis või autori ümber ehitatud kultuurispetsiifilises raamistikus. Elioti meelest on luules väljendatud emotsioonid umbisikulised ja luuletraditsioon pigem pidev protsess, milles kõik millalgi kirjutatud luuletekstid üksteist mõjutavad, pannes luuletaja elama mitte üksnes olevikus, vaid „möödunu olevas hetkes“.[4] Nii ei piiraks ka mina Kationi poeetilist enesekehtestamist vaid tema isikliku eneseteadvuse või kindla kultuurilise või kirjandusloolise kontekstiga (ega saakski seda oma praeguste teadmiste juures teha). Õnneks laseb Kationi luule vaadelda end laiemast perspektiivist ja keskenduda väljendusvormile kui sellisele.[5]
Metafoor, mis kehtestab end tõena
„Loomade-taimede“ tekstide õhustik, vorm ja kõneviis kannavad terviklikkuse tunnet – tuleb tänada eestikeelse väljaande koostajaid, et luulekogu otsustati tõlkida täielikul kujul[6]. Luuletused on proosaluule vormis ja minimalistlikud, enamik tekste mahuvad ühe kuni nelja rea sisse. Keelekasutus on metafooriline ja tarkussõnalik. Raamat ise on väike ja painduv roheline vihik (õmmeldud liimköites, seega vastupidav), mida on meeldiv käes hoida.
Kõik see loob mulje, et tegemist on aforismide taskuraamatuga. Toon ilmseima näitena ühe luuletuse: „Ingel // on jumal, kes häbeneb.“ (lk 23) Veidi edasiarendatud aforismina võib vaadelda ka näiteks ridu „Lehed // on mulla lennumasinad. Ootavad su viimast hingetõmmet. Surnute ülestõus esimese tuulehooga.“ (lk 57) Aga kas aforism – lühidalt väljendatud (elu)tarkus, mis nõuab tavaliselt ka tõlgendamist – on poeetilise võttena niivõrd eneseküllane, et sellest piisab luuletamiseks?
Samas on aforismide loomine nakkav! Lugemise hoos mõtlesin ka ise ühe aforismi välja ja olen selle üle väga uhke: aforism on metafoor, mis kehtestab end tõena. Kationi metafoorid ja kujundid on heas mõttes ilukirjanduslikud – (loodus)tundlikud, kummalised, elavad, ihulised –, muutes autori kõne isikupäraseks ja individuaalseks: „Aeg // veereb naljakalt, nagu Eeva pissitilgad tee peal, ja ka see annab põhjust tõsineda: mäeveerel näed neid enda peale tulemas sooja ja kollasena. Aeg annab aru ka iseendale. Sest niiskena aeg, ja naeruväärsena, möödudes ära aurab.“ (lk 70)
Aforismist vaid ühe sammu kaugusel on aga noomituskõne, sammu nimeks käskiv kõneviis. Tekstide üldine monoloogilisus ning neis esinevad järjekindlate väidete ja käskude jadad annavad ajapikku loetule autoritaarse tooni ning luuletused moonduvad õpetusteks: „Kaota lootust // hääletult, nagu seeme, mis alles idanema lõi. Kasva suureks, kärmelt. Et meeleheide paistaks pisike.“ (lk 47) Õpetus kui selline võib ka tõesti pragmaatiliselt kasulik (ehk lohutav) olla – näiteks epigraafina toodud Rudyard Kiplingu luuletus minu lapsepõlvest. Kuid ometi mõjub taoline kõneviis häirivalt, kui sellest saab ilukirjandusliku teksti peamine väljendusvõte.
Kirjutades Dostojevski romaanide poeetika probleemidest, jagab Mihhail Bahtin kunstilise maailma monoloogiliseks ja polüfooniliseks. Tema sõnul ei tunne monoloogiline kunstiline maailm oma kujutamisainena võõrast mõtet ega ideed. „Sellises maailmas jaguneb kõik ideoloogiline kahte kategooriasse. Ühed mõtted – õiged, tähenduslikud mõtted – piirduvad autori teadvusega, püüavad koonduda maailmavaate puht mõtteliseks ühtsuseks; selliseid mõtteid ei kujutata, neid kinnitatakse.“ Kõike muud, mis on autori vaatepunktist väär või ebaoluline, eitatakse, või jäetakse see tema loodavast kunstimaailmast välja.[7] Taolist monoloogilisust on tunda Kationi luulekogus. Vaadakem katkendeid kogu kõige pikemast tekstist:
Loom // on elusolend. Elusolend tähendab, et „ma olen tähendus“. [—] Esimese sõna .. ütles välja roomajaloom. [—] Roomates tuli iha. [—] Paradiis on auk ihas. [—] Inimkond langes fantasmagoorilisest emaüsast ihkamise poole. [—] Naha all oleme kõik hullud. Hulludeks kutsume neid, kel pole nahka. Hüsteeria on pattulangemise eitamine. [—] Hüsteerikud ei suuda muusikat mängida. [—] Loomadel ei ole nahka. Nad on puha paradiislik liha. (lk 22)
Väited järgnevad siin üksteisele ilma argumentatsiooni ja motivatsioonita. Mõte ei teki kujundi kaudu, vaid kujund allub juba olemasolevale kosmoloogilisele süsteemile. Kõik näib olevat juba ette teada: väljendid nagu „paradiis on auk ihas“ või „loomadel ei ole nahka“ ei mõju niivõrd poeetiliste otsingute kuivõrd kuulutamisena.
Märkimisväärne on aga see, et mida suletumaks muutub väide, seda kummalisemaks ja kehalisemaks muutub Kationi kujundikeel. Iha, emaüsa, nahk – kõik see kisub teksti tagasi materiaalsesse ja ebakindlasse maailma, kuhu monoloogiline ühesus päriselt ei mahu. Kationi poeetiline kujutlusvõime on elus, tundlik ja liikuv, ent aforistlik vorm paneb selle liikuvuse tihti tarduma, muutes luuletuse suletud objektiks, konstateeringuks, mis ei kipu lugejaga dialoogi astuma. Tulemuseks on tekstid, mis püüavad olla korraga nii luuletused kui ka tõed.
Niisuguse kirjutuse tajumine just luulena osutub keeruliseks, kuid mitte lootusetuks – raamatus leidub ka kohti, kus metafoor kaldub siiski tagasi luule poolele. Luulekogu „Loomad-taimed“ kõige mõjuvamad hetked ei teki mitte siis, kui õpetatakse, seletatakse ja üldistatakse, vaid siis, kui tugeval kujundil lubatakse lihtsalt olemas olla kogu oma ilus, mis, nagu teada, päästab maailma:
Üle su silmade // tõmban ma keelega. Märjad kaashäälikud rõhuvad su ripsmeid. Pime. Sa ei tee vahet, kas ma kirjutan või kas suudlen. Jää magama. (lk 21)
[1] Rudyard Kipling. „Kui“ – Vikerkaar, nr 4–5, 2014, lk 1–2. Tõlkinud Manivalde Mõõgaste (Ilmar Laaban).
[2] Vt nt Jorgos Seferis. „Müütiline jutustus. Logiraamat. III“ – Loomingu Raamatukogu, nr 19–20, 2019. Kikí Dimoulá. „Mitmus“ – Vikerkaar, nr 9, 2017, lk 74–77; „„Rasked valikud“, „Polütoonia“ jt luuletusi“ – Looming, nr 8, 2025, lk 1039–1045. Kõik tõlkinud Kaarina Rein.
[3] T. S. Eliot. „Valitud esseesid“ – Tallinn: Hortus Litterarum, 1997, lk 13. Tõlkinud Jaak Rähesoo.
[4] Samas, lk 21.
[5] „Aus kriitika ja tundlik hinnang ei orienteeru luuletajale, vaid luulele.“ Samas, lk 15.
[6] Mul ei ole küll võimalik Karoliina Kagovere tõlget originaaliga võrrelda, aga eeldan järgnevalt, et mu tõlkes tajutud eripärad esinevad ka algupärandis.
[7] Mihhail Bahtin. „Dostojevski poeetika probleemid“ – Tartu: Ilmamaa, 2021, lk 114. Tõlkinud Aare Pilv ja Enn Siimer.
