☀️☀️☀️
Juulikuine luulerubriik pakub värsket kraami (palavas hädavajalik!!) nii uus- kui taastulijatelt! Karastava tuulehooga toovad uut hingust Mirabella Pello assotsiatiivsed gootihõngulised luuletused, Meribel Lepa tihelühikesed tekstid, milles kujustuvad tervikuks DNA-heeliksid, akordid, narrid ja kirsiõied, ning Henri Aule lõbusalt nukrad, ÿhtaegu teravad ja sõbralikud luuletused. Karola Ainsari tekstid kulgevad mõtlikult üle põldude ja piiluvad tuttavatesse akendesse, teadvustavad hoolivalt aja möödumist ja kogemuste rikastumist, Lauri Laaspere samblahõngulised tekstid igatsevad ja annavad ruumi segadusele, Richard Annilo luuletused aga näitavad lugejale keelt ja muretsevad, et ehk oli see ikkagi liig, ning teevad põike visnapuistele radadele.
Suvekuuma aitab veelgi leevendada proosakülgede karge esimene lumi ja mõnusalt sotsiaalkriitiline hingus! Kirke Perteli poeetilises proosapalas otsivad kahe inimese lahjast alkoholist pehmed keeled üksteist, lõhnad lakkavad lõhnamast ja taara igatseb automaati viimist. Värske Rõhu debüüdi teeb Liisa Jõgi, kes riivab oma lühijutus sotsiaalkriitilise taskunoaga, millest tekkinud haav ei taha pärast lugemist korralikult kinni kasvada. Ulmelugu avab seda, mis võib saada siis, kui naisinimesi pole enam maamunale tarvis. Hoogsa välkproosaga sähvatab selle numbri teine proosadebütant Mirtel Ehasalu. Loo peategelane ärkab pimedas ja aina kitsenevas ruumis, ajataju on läinud, ent kuidagi on ta elus. Aga kuidas?! Proosale paneb punkti Robin Liiber, kelle loos kohtub noor peategelane oma kasuvanaisa onu Vinkuga, ent ühtmoodi õnnetud on nad mõlemad. Puudutakse õrnalt üksilduse, vananemise ja hingelise heaolu nukramaid tahke.
Tõlkes saab seekord lugeda Anglo-Iiri kirjaniku Quigley Cryan Brockbanki kummastavaid lühilugusid Laura Pihliku hoolikas ja klaaris tõlkes. Brockbanki lood painavad ja rõhuvad: küll kaevutakse huviga sügavale keha sügavaimatesse soppidesse (muuseas, kas teil on ka oma solgimagnet?), maadeldakse omaenda kolmanda kõrvaga ning jälgitakse hirmuga, kuidas midagi nimetut ja nähtamatut iga päevaga mööda keha aina suule lähemale ronib. Päeviku on kahasse kirjutanud Sabina Ummelas ja Elo Kaalep, kes said mõlemad eelmisel aastal esmakordselt emaks – kõrvuti asetatud vanemluskogemustes reflekteerivad nad end saatvate hapruste, tugevuste ja laiemate ühiskondlike jõudude üle ärksalt ja elujaatavalt. Välgatuses pakub Kaarel Aadli aga välja olemise kolm traktaati, mis samuti pakatavad soojusest ja elurõõmust. Elu plärtsub ja mürtsub, kuid peamine on on olla hea nii iseenda kui kõigi teistega enda ümber.
Seekordses vestlusringis arutab Juuli Teder Maria Muugi, Brigit Aropi ja Hildegardiga kõiksuguste (ilusate, ebaharilike, südamelähedaste) trükiste ja nende vajalikkuse üle, vestlust saatmas visuaalinäited ja Mirabell Veli fotod. Koomiksisõpru rõõmustab juulis Enn Nazarovi looming, kus meenutatakse kevadist ajuudu ning aega, mil päike veel nii kergesti end näole ei andnud.
Kriitikarubriik on juulis eriti raju! Aliis Aalmann kirjutab J. A. Bakeri „Rabapistrikust” (tõlkija Liisi Rünkla) ja kõigist selles leiduvatest täpsetest loodussõnadest, Steven Noorsoo harutab lahti aga jupikesi Kristjan Haljaku „Relvad naistele” tihedast tekstikoest. Getriin Kotsar võtab ette Kaur Riismaa „Väsinud valguse teooria” ning vaeb põhjalikult selle ambitsioone ja nende täitmist, Mia Tamme seab aga enda elukogemuse kõrvuti Miranda July romaaniga „Käpuli” (tõlkija Jüri Kolk) ning leiab paralleelidest nii mõndagi.
Suvised raamatusoovitused Johan Haldnalt, kaanepilt ja illustratsioonid Angeliina Birgit Liivlaiult.
Lugege VÕRKKIIGES! 💨
