TALLINN

tallinn,
su tänavad lõikuvad minusse
neist pole iialgi pääsu
nii nagu trammil on liin,
tüdrukul mälu hirm süü.

kitsas karp oled, tallinn,
äratahtmisi täis.
mina su sees olen kilu
teiste sadade seas
sama vilu ja kurb
sama hall kui sa ise.

sind tuleb alati kanda
kanda sus elu ja raskust
palituid mütse ja kindaid
kandudes kaugele kanda
teadmatult endaga kaasas
sind kanda ja kannatada

või suruda varbad su randa
ja mitte alla anda.


*
olen tüdruk sukasilmne
väljast läänemerine,
olen rukkiterane ja
lumeläbipaistev:
murran valgust
murran truudust
murran nagu musta leiba
lohutuseks määrin aga
moka peale kärjemett.

eksides mu südamesse
tea, et see on sünge soo
mariaani süvikustki
sada korda salalikum
sada korda sügavam.

minu kinnastel on kirev
setomaine kindakiri
ja mu sukasilmis särab
minu enda silmakiri.

emotsioone hankis ema
mulle igaks juhuks hulgi:
kust võis nõukaajal teada,
millal jälle kaupa saab.

kui mu peas on puder-kapsad,
kahtlemata on nad mulgi-.

kui mu silmist sajab vihma,
sajab eranditult padu-.

iga käkk, mis keeran kokku,
päris kindlasti on veri-.

kuid mu soontes loksub hoopis
selge vahemeri.


*
augustikuu luigelaulupäev
tõuseb üle metsa tõusiklik.
valgub minu leivale kui liiga
kahvatu ja pehme margariin,
alati nii veidrat moodi vastik.

minu toal on valusvalge lagi.
vahel teeb ta lausa liiga liiga.

ja ma tean ses hommikus nii selgelt,
et ükskõik kui kuum mind paitab päike
ja kui valgeks võõpan suitsund lae
kui ma kuskil valge välismaise lina
varjus pööran pronksikspõlend keha,
krudiseb mu sisemuses ikka
vajub vaikselt ühest kopsust teise
külm ja kriipiv
läänemere liiv.


SÕNATUS

see, mida räägin, see pole keel
need on minu mõtted ja tunded
mõistmine, see on sild meie vahel
sõna hobu, mis viib temast üle.

niisiis ma soringi nii nagu prügis
aja ääretuis salvedes leidmaks
ainukest sõna, mis väljendaks meid.

tundub, su juurde ei olegi teid.
silbitan sõnale sadulat selga.
aga püüda sõnasse sõnatut
on nagu maalida lõputut laotust.

sõna on tee sinu lossi juurde
sõnatus lossiväravapaotus.