*

Jeesus on surnud
mu voodilinade vahel
mannapudrupealses
õunamoosis.
Ta suri magades,
kaua sa ikka
suudad rippuda
nagu märg pesu
pesurestidel.

 

 

*

Elu elamine
ja elamata jätmine
samal ajal.
Otsin sügavust
juba niigi sügavalt
ning pole seda
endiselt leidnud,
keele tüpoloogiat
ja foneetikat
söön hommikuks,
kummaline,
kuidas romantiseerin
eelnevat elamata elu
ning „tühje“ inimesi,
kord olin osa neist,
ehk olen endiselt?
Andke mulle
pudel veini
ja 3 h Vennaskonnaga,
ehk ärkan siis ellu
ja korraldan
revolutsiooni (2. vältes)
iseendas.

 

 

Filoloogiks saamise kunst I

Mu elu ripub
kahe Požarski kotleti
otsas
ning mul on
mõistuse asemel
filotainas,
oma elupäästjaid
ketšupisse surun,
romantiline,
tudengielu.

 

 

Filoloogiks saamise kunst II

Mu piirituse piiridel
toimub lageraie,
mitmest puust algab mets?
Mitu alles jääb?
Mitu üle?
Andke mulle palun kontekst,
kus kõik mu määratud
välted on valed
ning ükski sõna
pole kujuvahelduslik.

 

 

*

Koorin endalt
kartulikoorijaga
naha maha
ning panen selle
talveks varna,
et kevadel
saaksin taas
oma nahka pugeda.

 

 

*

Karjun ekstsentriliselt
täiest kõrist
kogu rinnust
„MA POLE VAIKO EPLIK“
ma pole joobes
masenduses
ega meeltesegaduses
ma lihtsalt pole
Vaiko Eplik

 

---

Tähte Paalaroos (21): “Minus tekitab ärevust teadmatus, kas mõtlen juba läbi mõeldud mõtteid, aga vähemalt kui pea on tühi, saab hing kõlada.”