*
luusin te kõikide ees
pobisen ja pobisen
mitte keegi aru ei saa
mis ma olen millest ma räägin
mida ma luban mis on minu tõde
ainult hüperboolides laused
tundetu irve igal hetkel kaamera taga
kuna keegi ei märka
panen teid lihtsameelseid uskuma
et b järel tuleb tähestikus e
ja 2 + 2 = 5
ning kui kõige vähem ootate
piiran teid ümber nagu kärbsed
võite proovida minust lahti saada
aga süsteemi tapmata ma ei lahku
olen surematu niikaua kuni lained liiguvad
ja inimesed mõtlevad
Ristmik
mu käsi libiseb mööda su krobelist nahka
asfalt mille vastu mind on visatud ja pekstud
nüüd sellel sammudes
pean enesele aru andma
kas olnuks parem jääda pelgalt aatomiteks
jätta vastu võtmata kutse sellele peole
millel õnnelikku lõppu kunagi tule
vaid ilusad hetked magushapus marinaadis
mis moonutavad sind mu pilgus
nüüd tunnetan seda ristmikku
kuhu veninud pole asfalt
ta keeldub mind rahule jätmast
nüüd sunnib mind kujutlema ta ületust
rütmi mitte tajuvate fooridega
tahaks rebida nendest elektri
aga pean maha suruma selle lapseliku tahte
ja olema tänulik et foorid üldse põlema läksid
Nädal
Esmaspäeval ma hoolisin
tunnetasin silmadega reaalsust
lõin maailma nagu ta oli
ning asusin tööle ta moondamisel
Teisipäeval ma pingutasin
lõhkusin suurt halli
ehitasin selle asemele suured kantsid
nende sisse kolisid mõtted
haprad oma koorekihiga
Kolmapäeval ma tabasin
aasadega kaetud platoo
kus oli kena võtta väike paus
ega see päev kuskile ära ei jookse
temal on aega kõigi jaoks
Enne keskööd ma tundsin
vaakumit oma kehasse imbumas
tema sosinat mu sees kajamas
mängimas mu närvikudedega
lammutamas mu saavutusi
jätmas seljataha pettunud kudedest ahermaa
Neljapäeval ma häbenesin
tundes sinu kõrval tahet
näha sinu ego laitmas
teisi minu pool diivanil
kibedaid saladusi loomas
Reedel ma asetasin
maha oma tööriistad
jalad käed kabjad
tolmusesse riidekappi
nendel ka nüüd aeg on
teha väike suitsupaus
Laupäeval ma vahtisin
seina lage uksepragu
sõnu noote faux-reaalsusi
nad kella keerama õppinud
hilja peale neil meeldib lennata
Pühapäeval ma ohkasin
seadsin oma voodit
seadsin oma mõistust
valmistusin vastu võtma
uue aja hoolimist
*
Langesin jõkke ja mis mind tervitas
sinu eemale ujuv hägune keha
kaugusesse kadumas sinu ebatüüpilised kurvid
teistmoodi toonides nahk
ning teisest poolsusest elundid
rapsides ujusin sulle järele
aga muudkui kaugemale liikusid mudases vees
ja mulle antud marmorist keha
võimetu sulle järgnema
võimeline ulpima siinpool piiri
Mu keha pole tehtud sinuga samastuma
isegi kui nähtus on üks ja sama
räägib ta meiega eri moodi
Kristian-Joel Paas (18) on gümnaasiumi pärast maalt linna kolinud noor, kes peale kirjutamise teeb vabal ajal ka paar sammu reilendrit.
