*
ma kaklesin kolmandas klassis
kukkusin, lõin oma lauba pingi vastu
hetkeks kõik peatus, lõppes
enne kui ma tundsin verd
mis värvis mu nägu punaseks
trepist alla minnes
nägin neid pilkusid
mis olid loomahuvi ja hirmu täis
ja seda, kuidas meid peatab
nägemus sellest
mis voolab
meie kõigi sees
*
poiss istub vastaspoolses trammis
kõnnitab näppu udusel klaasil
kirjutab „eyB“
tramm hakkas liikuma
vastassuunas
kolina saatel
ka meie oma
sõidab edasi
panen silmad kinni ning kõik marsruudid
mis läbisin, sulavad aega vees
kõikide näod, keda olen kunagi näinud
kasvavad kokku
kolme silmaga korterinaaber koos mu isa kätega
tühi jalgpalliplats Narva-Jõesuus palavikulises voodis
päike
surm alati tundus loetamatu sümbolina
kõverpeeglina, mille peegeldus paistab vaid korraks, hetkeks
teise pupillides
kättesaamatu mälestus
teen silmad lahti
järgmine peatus
*
laubal kerge higistamine
higi ei uhu sinust kunagi välja
mind ja sind
mitte midagi
kergelt soe tuul merelt
toob kipitavad liivaterad mu jalgade ette
jalad, mis jätavad endast vaid hukule määratud kontuurid
männipuud kõikudes, krigisedes
väsinud raukadena
ainult ohkavad
vaikides, ei jutusta enam midagi
kuid ma ikka ootan nendelt lugusid
sellest, kuidas tundub elu, mis taevatasandile veidi lähemal
kuidas on võimalik selle ümbritseva sinisega harjuda
muulilt hüpe
ja meri avab oma peopesad
pea muutub puudutustest märjaks
mustas liivases vees
on kuulda vaid poiketi laulu
tagasihoidliku merineitsi häält
loojuv päike
langes jälle mu isa peopesadesse
soojus levis mu kõhu all
sündinud vees
üks hetk me peame minema tagasi
*
kuulen kuidas toanaaber jõmiseb unes
хрр-ннннажээ-ппннооо
keeletu, iidses nõiakeeles
minevikus tajusid inimesed magamist lühiaegse surmana
kui magama jääme
jutustame oma elud tühjusele
unetus omakorda tekitab nurjatuid
ajab neid hulluks
ajas mind ka
esimesed aastad ma püüdsin jääda unele
haakudes selle voodi-kirstu kopitusse
kuid pärast andusin neile
nendele tumenenud kuude vaimudele
nendele nägudele magusatest kuristikest
kes väänavad mind
oma somnambulantses tantsus
taevas on mustas kotis
millest läbi augu
voolavad välja riisiterad-tähed
mida näevad ainult need
kes jäävad magavate ja virgete
kes jäävad surnute ja sündimatute
vahele
*
kajakad külmusid taevasse
jahtide mastide ristidena
linn neelab meid
peidab majade, trammide, haiglate kõhus
purskab uuesti välja
sügise pimedates pisarates
kus laternate all
märgades kollastes parkides
ilmuvad minu teisiku kontuurid
risti löödud linna suure algustähe peal
Tallinn
Mihhail Boitsov (28) on vabakutseline jõudik, pühapäevajoodik ja väsinud hedonist.
