Sõprade (muinas)jutud

Las mu sõbrad pajatavad sulle
minu heategudest vägitegudest
ma ise ei oska end näha veel
nii kirgastes värvides
kui mu sõbrad kes end mu südame külge
imelikul imelisel arusaamatul tabamatul
kombel on pookinud
ja mulle aeg-ajalt teki ümber mässivad
kui iilid kimbutavad
mind sedasi korraks kardetava tõelisuse
mustaks määrdunud koledaks kulunud
lapitekist välja lõikavad

 

 

Närviline nina ehk Vasomotoorne riniit

Nohu naaseb kimbutama
igal hommikul
endast märku annab
mõnikord viisakalt, vahel
karmilt kehtestab end
eri palgeid tutvustab see
talve kargusega laetud nohu
kevade tärkamist tulvil nohu
suveleitsakust laastatud nohu
sügise sorgusest surutud nohu
liialt sagedasti pisaramaiguline
õhtuti hoopis hämarikuhõnguline

 

 

Teinekord teen teisiti

Häda häbematult häirib.
Keeruline keel keerutab.
Kibe kihin kimbutab.
Melanhoolne meeleolu meelitab.
Meeletused meelega meenuvad.
Süütunne süüdimatult süüvib.

Jõuetusest jõkke jõudsin.
Koletud kohinad kolletusid.
Piprased pisarad pisenesid.
Taktitundetud tarbetused taganesid.
Teinekord teen teisiti.

 

 

Ei heiduta

Iroonia meie üle nalja heidab
Klišee kelmikalt silma heidab
Stress meiega ühte heidab
Kadedus karme pilke heidab
Ebakindlus meie teele takistusi heidab
Ülemõtlemine mõttetusi ette heidab
Rõõm meist vahel hoopistükkis hoidub

Ent neist külastajatest me ei heitu
Ei igaveseks kavaleridega naitu

 

 

Omas mahlas

Palun tule ja lihtsalt ole
istume kampsunisse mässitult
hoitult tekikurdude vahel
võtame ette ürgaja mõttetute
müsteeriumite harutamise ainult selleks et
müsteeriumid müsteeriumiteks jääksid
ruumi me vahel täidame
teeauruga mis puhutud
kruusidest ainult selleks et
üks lonks tulist ingverit rüübata
seejärel kruus pihku unustada
neelame mõttetarkade ütlemisi
leiame ehk ridade vahele peidetud pärleid
hinged helisemas
südamed särisemas
Palun tule ja lihtsalt ole
ja lase mul olla omas mahlas

 

---

Kristin Üksvärav (20): „Pidevas muutumises pöörlen pööraste helide saatel, kesk mida püüan märgata ilu.“