narratiivne lugu
vihmad meenutavad midagi
pitsitus vaevab
õhtul laskub jumalus kraanaga viru keskuse katusele
Vilenil jääb südamelöök vahele
konkistadoorid maabuvad
mõned jumalad on surematumad kui teised
häda toodi valu toodi võõrast leiba söödi
jne aga siis
vihmad kustutavad jumalad ja hispaanlaste laevad
ja Vileni ja viru keskuse ja Selle ja pitsituse
metsas kukkuv puu mida keegi ei kuule kustutab vihmad
*
Mõni möirgav läbistus mõni üle-
kohus, need
veriste kätega napilt pääsenud
need ülestunnistanud;
need rebijad need rapsijad,
neile
Õiglus ja tõde. Need mõõtmatud
need tunnetatavad, sõiduteel lebavad
mürskude ja süsteemišokkide,
valutajate ning jõhkardite vahel
ja seas. Neile õiglus ja tõde.
Mõni vähem avalik sõda.
Üks roppus kasvamas teiseks, mõni märatsev
maetud süüdimatus, need ülemöödunused
tahtlikult unustatud. Ma andestamatu ma
püüdja ei leia
kohta, kust enam.
Kust enam midagi, kuidagi
*
vastuoluline raamatukogu veeretab palli
fännid reageerivad palli liikumisele
noor sõnasepp kasutab rahvale peale minevaid
wabariigiaegseid uudissõnu
ruum aheneb nagu veresooned
seosed muutuvad sirgjooneliseks
ja tähendused
asjade olemine lõpetab hetkeks tudisemise
keha pargipingil lõpetab tudisemise
*
ütlen
jooksed minu poole
üles treppeist
millisist treppeist küsid
ma ei tea see on vaid
kujund ütlen sulle
rähmahtad mademel astme kohal
aga ei võpata
mina aga hoopistükkis
Võpataja
nihutun su juure pingil
taburetile kolid
käsid ümmer mõelda
ei mõtle välja pomisen
sitt lugu lajatad
lahkun
kaalutlen
*
maal seisis seinal
ühtäkki kukkus maal seina ja diivani vahele
komistasin ja vajusin klaaslaua otsa
läbistasin kõõlused ja sooned ja lihased oma käsivarres
tahtsin asju kuidagi kompaktsemalt kokku võtta
palusid et paneksin selle sulle meili
kõik valmistas kõigile kohutavalt pettumust
langesin allaandnult põrandale
su mõtted jooksid me silme ees verest tühjaks
nad olid nii värsked ja julged
ja võisid avada kõik uksed
su mõtted võtsid jalad alla ja jooksid
lõputu ülevalgustatud öösse
*
Aju välgatab keset ohutussaart ja ma ei lase autol mööduda,
äng kehastub ümber tungiks ja ootab rahuldust, seda saamata,
adenosiin taandub hetkeks, aga asendub valuga,
valuga kaasnevad kõrvalised nähud.
Noored Loovhinged nõuavad vahendeid, aga takistan nende püüdlusi.
Proovin vastutust võtmata lausuda,
töötan Sina loomise kallal, et sokutada end kuhugi tema ja minu vahele.
*
Krapsakas vanaproua aiandab sisehoovis, korjab surnud taimi kokku.
Talv ei jõua kunagi kätte. Ta on vaid igavesti saabumas.
Kolmesillaline sõiduk tallab kõdu ja paindub üle tuiksoonte.
Nii et krapsakas vanaproua jõuab päevatoimetustelt tagasi,
ta teeb tai-chi’d. Ta ei mõtle, et on külm, on hilja, on mürane.
Nad ütlevad: ,,Kapitalismi struktuur, kuidas midagi sellist esitada?“
Sellest tulenevalt laguneb ühekordne toidukarp esmakordselt
orgaanilisteks toitaineteks tagasi. Ma ei saa aru, millest nad räägivad.
Suva ossi bemm jõuab minuni helilainena Ülemiste parklast, kolme
kilomeetri kauguselt.
Mattias Veller (26) soovitab kuulata vokaal-instrumentaalansamblit ants1.
