läti keelest Holger Dahl
***
Kallid naabrid! See olin mina.
Nii juhtub, kui käed tahavad haarata liiga paljut:
Austria kirjandusajakirja Üle Piiri;
kirja Artalt, kus ta kirjutab kadunud küla kirjakastist;
selle korteri võtmeid, kus elasin vaid aasta.
Kas oleksime ka siis lahutanud, kui poleks sinna kolinud?
Telefoni, millest kuulasin tangot.
See olin mina. Nii juhtub, kui rutata. Kui kahtled, kas saad hakkama.
See peab alati juhtuma täpselt nendel hetkedel, sest muul ajal pole sel mahti juhtuda.
Tunnete – Itaalia Primitivo? See olin mina,
kelle kätes veinipudelile ruumi ei jätkunud.
Ma üritasin väga kõik üles korjata, krabada kokku need tükid,
need väikesed ja teravad kiirustatud elu monumendid.
Ma jooksin rätiku, kausi järele. Vahepeal tõusis veinilõhn kõrgele üles.
Vahepeal hakkas mul näpp verd jooksma. Vahepeal olin juba hiljaks jäänud.
Aga siiski pidin jooksma üles teise pudeli järele.
See oli kingitus, mis kukkus mul käest.
Ausõna, ma tundsin, et pudel purunes
minu enda sees.
Proovisin ära pühkida, ent pidin edasi ruttama.
See olin mina. Need on minu killud.
Mina see olin.
***
Me jõime ööd otse pudelist.
Vapralt kutsusime tähti litsideks,
kes öösel säravad kõigile,
kes ärkvel või magavad.
*
Tähed solvusid ega tõotanud meile
enam mitte midagi head.
*
Hommiku võtsime vastu alasti, argade ja pohmastena.
Hinged kõlksuga kokku lõime, hüvasti jätsime, igaveseks lahku läksime.
***
See sein meie vahel
pole kandev sein.
Selle maha tõmbamiseks
on vaja läbida bürokraatia virvarr
või riskida trahviga.
Kas me võiks selle siis vähemalt soojustada?
läti keelest Emma Aleksandra Jaanson
***
Vahest oled sina see,
mis mulle endas ei meeldi,
kuid ma ei mäleta end enam
endas üksi.
Võiksin su maha raiuda nagu puu,
halgudeks lõhkuda,
ehitada aia
ja õppida sellest üle ronima,
või siis tugitooli,
kuhu pakkuda istet kellelegi teisele.
Kuid kui püüaksin sind välja juurida,
tuleksin juurtega koos välja
mina ise.
***
Mis hetkel tulid mu ligi
need aastad, need inimesed,
need inimesed, need aastad –
mis hetkel need mu maha jätsid?
– Olulisim on kohtuda, – ütlesid nad.
– Kes nemad? – küsisid sa.
Kõigepealt tuleb valedel kohtuda õigetega ja valedel valedega
ja alles siis õigetel näiliselt õigetega. Me kõik tundume iseendale õiged,
aga need teised tunduvad valed. Mis hetkel muutuvad nad valeks,
kui alguses tundub, et on õiged?
Mida tähendab õige? Õige inimene, õige kunst?
Kogu kunst – õige või mitte – satub varem või hiljem lõpumüüki
või kasti sildiga „tasuta võtmiseks“ või „ära andmiseks“.
Mu laual – roosa paberlaevuke. Olen ma muutunud?
Mis hetkel tulid mu ligi kõik need peeglid, mis ei näita enam mind?
Mis hetkel kadusid minust suured ja naiivsed unistused,
mida kandis minu paberlaevuke?
Aga laevukesed ei uju, kui nad pole merel.
Aga inimesed ei tule sulle ligi, kui oled endasse uppuv laev.
Aga mina? Kas tuleksin sulle ligi, kui ma ei teaks,
et mul on veel aega mitte tulla.
Mul on veel aega oma tundeid peita, aga kui kaua?
***
Minust jooksis eile mööda üks tedretähnidega naine koos koeraga.
Ta jooksis nii kiiresti, et tedretähnid pudenesid sillutisele.
Ta jooksis nii kiiresti, nagu joostakse ainult siis,
kui keegi kusagil ootab…
Täna vaatasin juhuslikult aknast välja hetkel, mil
mees suudles naist.
Mees märkas, et ma vaatan, ja ütles seda ka oma daamile.
Kuulsin, kuidas too küsis: „Kus?“ Aga pilku ei tõstnud.
Inimesed, suudelge mu akende all!
Inimesed, suudelge oma akende all!
Suudlusi peaks ilmas olema rohkem kui sõjas langenuid.
Me kõik peaksime langema suudlustest. Ja ainult neist.
Täname Ilze Tālbergat nõu ja abi eest tõlgete juures.
