Õpilase ees- ja perekonnanimi: Solveig Minna Marie Bolliger
Kool: Tallinna Polütehnikum
Maakond/linn: Harjumaa, Tallinn
Sündinud: 12.08.2002
Eksam kestab nii kaua, kui sul keskendumisvõimet jätkub.
Ülesanne: ühenda õiged paarid.
siis kui _______, siis ma lõpuks _______.
mu leping lõppeb ma välja kolin mul kool on tehtud see töö saab valmis uus aasta tuleb järgmine kuu on siin lähen lahku temast asjad on rahunenud ta on üles kasvanud tervis on parem raha on rohkem |
võtan kassi hakkan tegema trenni enda jaoks tunnen end väärtuslikult hakkan säästma olen vaba võin puhata saan teha seda, mida päriselt tahan ütlen, mis arvan ostan iseendale ka midagi lähen teraapiasse saan ise oma juukseid värvida |
siis kui ma olen piisavalt oodanud teiste järgi
öeldakse
„on sinu kord“
ja ma saan järsku õnnelikuks.
Loe tekst läbi ja vasta, millise maailma sündmuse kohta sinu arust jutt käib.
rääkimine hõbe
vaikimine kuld
rääkimine ei tooda tulu
vaikimine on rikaste lõbu
palju on muretute sõnu
hoia suu kinni siis ei kaota sa miskit
valge rahva sõda karjute küll palju
kuldse rahva sõda viskate vaid nalja
Sinu vaikimine saadab lapsi mulda.
Vastus:__________________________________________________ .
Täida lünk: _romantik.
Nii kärsitult ma kirjutan ja karjun: „Miks ma ei tunne armastust!“, iial teadmata, kas ma ei suuda seda muutumatut aktsepteerida või usun sisimas, et muutus on ikka tulemas.
Kurvastan igaviku ees, mis ei tule minu enese mõjutatavatest faktoritest, vaid mingitest bioloogia ajukeemia psühholoogia ahelaist. See pole lootusetuse, madala enesehinnangu „ma ei meeldi kellelegi“ ulumise luuletus. Romantikageen sai kustu pandud, minu signaaliandur võtab vastu su laineid, kuid sinu poolel on radio silence. Kas mu DNA teeb aprillinalja, augustikuu lapsel sai palavusest kõrini ja ta sündis külma südamega? Mõistan, keda armastaksin, kui suudaks. Armastangi, aga see pole seda liiki armastus, mis on ühiskonnale piisavalt tähtis, et oleks põhjust elu veeta koos. Ja seda ma ka ei taha. Kas ma olen nii väsinud oma vanemate armastusest, mis neil nii puudu oli, et igavesti proovin leida üksindust ja vaikust, rahu? Kas ma pole veel see, kes ma tahan olla? Kas ma ei leia, et sa oled parim inimene terve maailma peal? Muidugi. Miks ma siis ei armasta sind? Miks ma ei armasta? Ma tunnen ju armastust, miks ma lihtsalt ei armasta?!
Ma tunnen ära armastuse kui tänava peal möödakõndiva kunagi-tundsin-tuttava näo. Tean ta nime, tean umbes, milline ta ilme. Aga kunagi lähedaseks me ei saa, sest ma kas kardan või me lihtsalt ei klapi, selles on mu mure. Tahaks juba näha kristallkuulis oma tulevikku, kas ma olen tühi ja samas täis härmi, et ma ei proovi, või rõõmus ja rahul, et kuulan enda hingesoovi: ära suru endale, mis ei sobi.
Ülesanne: tõmba laineline joon alla sõnadele, mis korduvad.
Ma võin nii palju rääkida sellest, kui väsinud ma olen, et väsi ära. Ei puhka, et puhata ja end hästi tunda, vaid et jõuda veepinnani hingetõmbeks-paariks ja siis edasi uppuda, vajuda sügavale sinisesse merepõhja.
Kes ei jaksa, ei uju, ei rahmle, ja kui tuul enam ei puhu, tundub kõik korras ja rahulik.
Vee all mustas pimedas võin palju kisada ja pinnani jõuab vaid paar väikest õhumulli.
Võin pisaraid pillata, kuid keegi neid ei pühi, kui sa märjana sünnid, selline sa oled ja selliseks sa jääd.
Las siis katab valge jää selle merepinna, las see matab mu siia, kus vaikne. Külm, üksik, pime, umbne, kuid vaikne. Kui torm mässab üleval, ma pigem sureks vaikselt siin all, õrnade lainete õõtsumiste ja veevoolude paitavates kätes, mitte merevahus nii tugevas, mis hoiaks mind piisavalt targana ja ärkvel, et tunda, kui vägivaldne ja valus on proovida ujuda. Siis ei süüdista keegi manipuleerivat uppujat rahu illusiooni loori langetamises ja varem olematute lainete loomises.
Solveig Bolliger (22): „Vahel modell, vahel luuletaja? Kunstnik ja kodus istuja vabal ajal. Kuidas mu notes’i äpi kribamised siia sattusid? Müsteerium. Õpilane mitmes koolis olnud, hetkel proovin visuaalmeedia eriala Tallinna Polütehnikumis. Kuhu iganes ATH viib. Otsin end siiamaani.“