“kahjurid” jt luuletusi

läti keelest Saara Lotta Linno

 

kahjurid

I

rebida küljest must jalake
litsuda keha sõrmede vahel
pigistada küüntega

võib jalutada ümber kvartali
käsi murda
nime kirjutada
tõmmata see kolm korda maha

aga ei saa oma nahka maha rebida
ei saa endal tükki küljest kiskuda

 

II

taim kes voldib lehed kokku
et sulle meeldida
et mitte näha iseend
ühelgi peegeldaval pinnal

 

III

peaaegu nähtamatud
on kahjurid

pisikesed raske märgata
askeldavad lehe alumisel poolel

pealtpoolt näivad tuhmid
imevad mahla kuni lehed kolletavad

kergesti haavatavad on lehekesed

 

IV

putukad on arvukalt paljunenud
üle kogu noore võrse

aknalaud taime ümber muutub kleepuvaks
ka lehed kleepuvad

 

V

kasvab see taim
hakkab sind seestpoolt rebima
kasvab see taim ega ole enam õrn
pole enam lõhnav

 

 

läti keelest Paul Raud

 

üksinduse ajalugu

väiksevõitu hall linn
öö seliti

tilk

tilk

tilk

tilk

tilk

padjale pudenevad pisarad

tilk

tilk

tilk

tilk

tilk

päevad
pole sooja vett
tähed kardinates

tilk

…………tilk

tilk

…………tilk

VaLuUs
krüsanteem langeb üle laua

tilk

…………tilk

laelauad
igatsuse stalaktiidid

tilk tilk tilk tilk tilk tilk

tilk tilk tilk tilk

tilk tilk tilk

tilk

t

tuleb uni pähe

tilk

tilk

tilk

taevast

ja tuleb pikalt
tuleb pikalt

 

 

eksitaja

voodikondid
laukaserval

roosad viirastused
uitavad murtud kätega
närbuvate mändide vahel

punaseks udunevad silmad
tõrvatilk nurgas vaevab

kivi kasvanud rinnale
ulguv puuseen

millal lõpeb soo
millal tuled minuga

 

 

nägu

see heledapäine tüdruk vasakul
võtab mul mikrofoni käest
ma tõmban kerra trükitud linal
katan end tekiga ja vaatan voogu

minu nägu
on kartul
minu nägu
on kartulipuder

 

 

nuga ja lill

…………– päev oli okei

istun aknalaual

…………– aga jälle vihkan ennast

vaher trammirööbaste taga on lehte läinud

…………– see on nagu võtta nuga
…………ja ennast torkida
…………mulle ei meeldi enam
…………minu nimi

sa lähened
sul on must rullkaelus

köök hämardub
sinu taga maal maja ja aiaga

…………– ma tunnen selle kõik ära
…………ei midagi uut
…………lihtsalt
…………see võtab palju jõudu
…………ja mina ei taha enda eest hoolt kanda

botaanikaaias
ma ütlesin vastik

…………– olen tüdruk
…………aga ei saa olla lill

 

 

põrand on viltu

I

nurmenukkude ja nartsisside seas
kalade roosad suud
löövad veepinnal õitsele

mulle meeldib kuidas nad käsi liigutavad
ütlen sulle

tee pilti
ülevalgustatud puitsillaga
mille vastu toetan küünarnukki
näojooned ära vajunud
naeratuse kild

avan silmad
lamame kõrvuti
väljasirutatud sirged ja tõsised

kas sulle ei tundu
et põrand on viltu

see pole minu oma
võtan näost ninapidi kinni
eemaldan selle nagu pähklikoore
ja panen öökapi peale

 

II

botaanikaaias sain aru
nartsissi nime päritolust

see nartsiss
kasvab sissepoole
kõhtu
selle valged kroonlehed
lõikuvad lihasse
aeglaselt avanemas

 


Lote Vilma (31), loe intervjuud siit.

Värske Rõhk