17. mai 2020
mäletan, mis juhtus 2005. aastal
nüüd üritan olnut märkimata unustada (ja ehk lähebki)
pidevalt millegi suurema ootuses
midagi on juurde vaja, midagi on puudu
eksistentsiaalne perfektsionism
kui võit pole kindel, ei alustagi
milleks, kui teistel on rohkem ambitsiooni
hedonismi-igatsus ärevale mõttemaailmale
las ma naudin ja olen
võin eri teemadel arutleda
äratundmise otsing, kas keegi on seda juba väljendanud
etemal viisil
tasa ja targu, aga mitte kire poole (kui just? ehk? äkki?)
kinni teismeeas (vähemalt muusikaliselt)
miski pole valmis avaldamiseks
jaks saab otsa, jõud lõppeb ära
tahaks laulda, aga publik teeb närviliseks
oleks seltskondlik, aga kõik ajavad närvi
eriti hull on halva iseloomuomadusega taas kohtuda
„kurat, kuule, mul just läks nii hästi“
aga tema passib seal ja ajab juba kohaloluga endast välja
no õpi siis zen olema
aga miski tahab enne välja
punnitab, paisutab kõhtu, aga hiljem on lihtsalt gaasid
et oleks produktiivne
et aeg oleks targasti kasutatud
oot, ma käin korraks (kaheks kuuks) unenägudes kolamas
ehk siis ühendan need sündmuseks, mitmeks teoseks kokku
kavandan
ja siis ärin need maha
tehes kõrvalt suvalist sodi
eks iga inimene on õpetuseks
püsib nii kaua sinu spiraalses elus, kui vaja
siis teeb vehkat, aga näe, ehk tuleb tagasigi
2. aprill 2020
ehk suudan nüüd midagi maha jätta
lahti öelda või igavesti talletada
karjakaupa koos, sildid peale
ja tolmu koguma
teistele annad head nõu
ise keerad diivanil külge
ma olen nii zen
reaalsus läheb meelest ja keskendud sellele, et kõik voogab
edasi
sina oled peen oksake selle tugeva voolu käes
siputad sõrmede ja varvastega
üritad ise ka lainetada
pinnavirvendus jõuab kaldale ja liigutab pisikest kivi
paljastades midagi ürgsemat
loodusseadused, mida keegi ei talitse
näed seda pealt
ja lehvitad
24. november 2015 2:42
number 18-st ja trammidest
sai 1A ja sinna-ma-ei-kõnni
kõik need numbrid
16 asendumas 34-ga, 3-st 190-ni rohkem kui seitsme sekundiga
miski hääbub
ja miski jääb igavesti kummitama
miks sina mu eluringilt maha pole kukkunud
sest ma ise ei taha
ma ei vääri seda
nagu ma ei vääri sind
nagu ma ei vääri end
nii puht praktilises mõttes
kuivatan keha ja raiskan aju
sünnin ümber sisalikuks
siis viskan saba ära
olles kogunud sinna kõik selle (halva?) energia
söön salatit ja naeratan
peesitades päikese käes kuumal kivil
limpsan keelega üle soomuseliste huulte
ja mõtlen
et juba ammu on hea aeg järglasi saada
11. mai maimõtetest & maaelust 2015
surnud kimalased teel
ah et see ongi see järjekordne kevad
valge lipu vari on ikka tume
ja öösel tõmbub isegi mustaks
vabaduse hääl äratab ehmatusega õudusunenäost, mis, muide, on juba kuid sama temaatika
õpitud abitus, õpitud hirm
lase lahti
hakka vähemalt unistadeski elama
ära istu klaasistunud silmadega, mille ääred märjaks kisuvad
süüdi pole keegi
surnud kimalaste parved
teel
õndsus on ühe-kahe-kolme värava taga
mille vahis ootavad tulejumal-kodukaitsjad
kes siiski nädala pärast ära lähevad
pungad praksuvad lahti
ja sa istud ikka voodil
raamat süles
ja mõte kinni
2013
18. oktoober ~2 öösel
kõik need rongid ja raudteejaamad
surnud inimesed ja mõrvad
nagu teaks, et midagi olen valesti teinud
ja olengi
aga korduvatest motiividest lahti ei saa
et ise oma piinaks olen nad ketrama jätnud
ja iga öö, iga päevauni
ikka veel rongid, mis ei tule, millest olen maha jäänud (seda enamasti),
ja ka need
millele eksikombel sattunud olen
tuttavad näod, aga siis siiski juhtub midagi tundmatut
ja kõige tähtsam osa on ununenud
ei, meelest läinud
lihtsaim unistus
kellegagi koos kohvi juua
ilma et ta kiirustaks
