Ebaloogiliselt ebaoluline
Ma jään magama
Peale 2 tundi podcast’e
Ja viit tundi vähkremist
Ma näen
Midagi väga fucked up’i
Sina, mina
Aken, sein
Pojengid, lupiinid
Bikiinid, välistudengid
Su õde, mu isa
Mu õde, su isa
Tiirlevad peas
Mingis ebaloogilises
Ebaolulises järjekorras
Sama ebaloogilises järjekorras, kui nad täna olid
Sama ebaolulises
Täna oli lihtsalt ebaoluline päev
Me ebaolulistes eludes
Lihtsalt üks uni, mis tundus kui päris
Lihtsalt üks päev, mis tundus kui uni
Omaenda veri
Kuidas ma saan vihata kedagi
Keda olen bioloogiliselt
Kodeeritud armastama
Ma ei tea
Ju siis saab
Veri ei hoia meid koos
Nagu vangi ei hoia trellid
Ja vabadusesoovi ei piira tsensuur
Vähemalt mitte piisavalt kõvasti
Meil pole midagi ühist peale katuse pea kohal
Öeldakse, et aeg parandab
Ei paranda
Kõik inetud sõnad mu peas
Keerlevad suures tornaados
Kõik mu pisarad kastavad lilli
Lilli mu armidel
Lilli, mis on tulevikus nagunii su haual
Kõik mu mured on mu laugudel
Kõik su mured on mu laugudel
Suigutavad mind igavesse unne
Kuidas saan ma vihata kedagi, keda olen
Bioloogiliselt kodeeritud armastama
Kas ma tahan olla vana ja kortsus?
Kui ma olen vana…
Kas ma üldse elan nii kaua, et olla vana
Kas ma üldse tahan elada nii kaua, et olla vana
Kas ma tahan olla vana ja kortsus
Vee pärast kodusõdu pidades
Kas ma tahan olla vana ja kortsus
Viimast puhast õhumolekuli ahmides
Kas ma tahan olla vana ja kortsus
Tavapärast laborikana süües
Kas ma tahan olla vana ja kortsus
Vaadates kuidas diktaator veristab inimesi nagu sigu
Kas ma tahan olla vana ja kortsus
Plastikust kirikus ületöödeldud jeesust kummardades
Kas ma tahan olla vana ja kortsus
Coopi rikkiläinud iseteeninduskassa ees seistes
Kas ma tahan olla vana ja kortsus
Kui mu artriidirohud on tehtud gamer boy’de vanadest klavadest
Kas ma tahan olla vana ja kortsus
Holograafiliste turulettide ees seistes
Kas ma tahan olla vana ja kortsus
Kandes särki, mille värvis punaseks väikese Juani vereekstrakt
Kas ma tahan olla vana ja kortsus
Kandes laborirottide nahkadest tehtud käekotti
Kas ma tahan olla vana ja kortsus
Plaanides enekat mis on meie ületurvatud maailmas võimatu
Kas ma tahan olla vana ja kortsus
Keha
Tüdrukud saavad üsna noorelt aru
Et oma pilke ei-ei saa varjata Pääru
Saame aru, et meie keha ei kuulu meile
Ei täna, ei ülehomme, ei eile
Meie kehad on valuuta, mida osta
Mida müüa, mida kinni katta
Meie kehad on vahendid
Mille kasutusloaks pole tarvis ID-d
Keha ei ole keha, see on võim
Alandus ja laim
Sellega saab manipuleerida
Ja ka sind saab sellega manipuleerida
Me keha ei kuulu meile
Me kõik kuulume neile
Võilill
Ma olen nagu võilill
Ilus
Särav, üksik
Aga ma meeldin ainult endale
Kõigil on võilillede pärast äng
Ja kõik tahavad neist lahti saada
Kollased õied ja valged surnukehad
Ei sobi inimeste koduaeda
Seega nad kitkutakse välja
Koos juurtega
Koos koduga
Lihtsalt sest nad paistavad välja
Lihtsalt sest nad erinevad
Nad kitkutakse välja
Kogu eluga
Neist tehakse pärjad
Sest ainuke väärt osa on nende ilu
Ainuke osa, mida hinnatakse
Peale seda visatakse nad maha
Unustusse
Ma olen võilill
Ja kui ma suren
Muutun valgeks tolmuks
Ja lendan seitsmesse ilmakaarde
See ON kunst
Ma imen oma ajud paberile
Ajan need laiali
Silun ühtlaseks kihiks
Ja ütlen: „See ON kunst!?!“
Või kas ikka on
Mina ja mu tunded
Silbid, komad, mõttekriipsud
Paberil ebaloogilises järjestuses
Aga inimestele meeldib
Meeldib mu valu paberile laotatuna
Kui ma sellest neile räägiks, nad ei kuulaks
Aga see on trükimustas
Nii et see ON kunst
Anete Põldoja (14)
Mida tähendab Värske Rõhk sinu jaoks?
Värske Rõhk on minu jaoks koht, kus saan oma loomingut jagada ilma, et keskealised Juhan Smuuli armunud kultuurikriitikud mu kaasaegse luule mõrvariks ristiksid. Läbi aegade on ju alati öeldud, et noored on hukas – sealhulgas kõik, mis nendega kaasas käib: kombed, kõnepruuk, looming jne. Seda ägedam on näha, et leidub väljaandeid, kes otsivad uut ja uuendusmeelset, mitte ei nõua gilgamešilikke eeposeid.
Su tekstid annavad edasi tugevalt küsivat meeleolu, nad väljendavad -leppimatust maailma ja ühiskonnaga sel kujul, nagu need praegu meid ümbritsevad. Mis on need tunded, nähtused, impulsid, millest tunned, et ei saa kuidagi kirjutamata jätta?
Võiks lausa küsida, et mis ei sunni mind kirjutama, sest neid asju on oluliselt vähem kui neid, mis sunnivad kirjutama. Peamiselt kanaldan luule kaudu ikka noorele neiule omast pettumust nii oma lähiringkonna kui ka maailma suhtes üldisemalt, sest mis mõttes me tapame inimesi humanitaarabi järjekordades ja valame fossiilkütuseid ookeani?!? Vahel näen midagi nii stereotüüpset ja patriar-haalset, et üritan inimesi sellest üles raputada – vahel võimalikult absurdsete kujunditega ja vahel üsna selge-sõnaliselt. Nii võiks minu luule kokku võtta.
Kes on sinu olulisemad kunstilised eeskujud?
Kirjameestest on suurim eeskuju olnud George Orwell, kelle tekstid on minu jaoks nagu üleöö külmkapis seisnud šokolaadikook, kus iga ampsuga vallandub uus järelmaitse – mõni uus tõlgendus, enne peitu jäänud detail või poliitiline agenda. Lisaks August Sang, kelle luule on nii lihtne, kuid samal ajal nutikas ja terav. Sanga värsid on mind nii mõnestki loomeblokist läbi aidanud, sest ka mul on peas ju kolossaalsed lokid ja üldse kogu inimkond, jalas aukudega sokid, ja ma olen hästi noor ja blond! Teine loomebloki abiline on Iiri artist Hozier, kelle laulusõnad alati mõne uue idee sütitavad. PS! Tänusõnad minu kirjanduse ja inglise keele õpetajatele, kes on neid eeskujusid aidanud leida ja hoida.
