|| sulle, kes ei kannata enam || fine
lase endast lahti |
pole sa terad linade vahel
mis sulasuvel ihu kõditavad |
pole veeloik koerakausi kõrval
mis ühe jala plaaditud sohu saadab |
oled iga liivatera rannal
piisk merekaldal
pehmed lehed rabasamblal |
sind pole kaks või kolm
vaid kõik ühes || da capo al fine
*
Meie armastus
tuli küünlalt küünlale
andes ei sure
Tribuut Jaan Kaplinskile
meri
mus
ei
kuiva
iial
Miks rassida väljavoolu
või uinuda laintesse omasoodu?
olen
ju
meri
mitte
ujuja
Kuival taoti õhkan sinna,
kus mu merd keegi ei silma,
aga jään.
pole
merd
maata
ja
maad
mereta
*
Tulen ja lähen.
Lähen ja tulen.
Igatsus väntsutab mind
kui väikelaps kiisut.
Südame valule kisub,
kuid see on õnne hind.
Sina(d)
kaduviku killas, koduleel,
kus ilmaleeri ei aima meel,
virab läbi sudulina,
huumab sina, aokuma.
ta päästab sõbad igiunest,
sulatab ihu lumejumest,
kuniks ärkan viduvenel,
loksudes voosülel, merel.
olemuse eel, koduteel,
kus ilmast ei sõltu meel,
kulgen julgel joonel sinna,
kus kumad Sina, Aosära.
