* laensõnad võtavad kraest kinni tuunivad end eestipäraseks pannes meie häälikud selga poosetavad pealtnäha puhteestilikena ja poevad siis sulle külje alla nad võtavad plika näki või moori kuju peidavad end küüni kappi kööki mekivad sahvris porgandeid ja präänikuid pistavad keldris kartuleid tasku kolistades uljalt kausside taldrikute lusikatega kleidid seljas lipsud ees kübarad peas vaatavad laensõnad sulle peeglist kentsakalt vastu lõpuks ronivad rahulolevalt sängi ja panevad teki peale nõnda salamisi vihjavad paneks õige leivad ühte kappi sosistades salakavalalt kõrva kas tead et isegi emakeel on tõlkelaen? seepeale värisedes nagu haavaleht pomised omaette kümme korda sõnajalaõis kindluse mõttes soomeugrilase hümn olen sündinud põliste mändide all õrnsiniste sinilillede süles kasvasin üles pühas hiies kus puuõõnsuses redutas kakk ja kõrgustes turnis käbikuningas aga sinu põlgav pilk ütleb rohkem kui tuhat sõna olen metsik nagu kodustamata kass puupaljas puukallistaja posimas salasõnu heitmas hinge sugulaste seas aga meeles pea ma kõnõlõ umma kiilt niguq lauliskõllõs sisask laotan laiali tiivad ja lennän tähtitaivaalla kaikki kuulevat lauluni olen omaette haruldus ebapärlikarp sogase jõe põhjas esmalt loputan maha stereotüübid siis ehin end habesamblikega táncolok és énekelek sinu indoeurooplase inin on mulle nagu hane selga vesi trööstin end sellega et sosistan sulle salakavalalt turpa kiinni! keelegurmaan aamupalaks ahmin pirakaid sõnavarapirukaid kas söön sarvesaia või croissant’i? kugistan käändeid ja pistan põske pöördeid närin läbi kõigist eranditest ent kas õigesti või õieti? ma ei ole peenutseja söön kahe suupoolega kõiksugu konsonante frikatiividest klusiilideni joon vokaalipokaalist suure sõõmu anna õlu üle ülo õe ülle õla kõht hakkab korisema kui võõrkeelte hõng ninna tungib bon appétit! buen provecho! hyvää ruokahalua! ampsan tükikese igast maailma nurgast it’s a piece of cake olen maiasmokk parajad pähklid jätan maiuspalaks kas kirjutada kokku või lahku? komad sülitan õigel hetkel välja nagu kirsikividki seedin läbi seaduspärad ja lasen veskil jahvatada… * sõnad poevad südamesse nagu õunaussike ubinasse kaevuvad sügavale soppidesse uuristavad käike risti-rästi urgitsevad kahtluseseemnete kallal kisuvad lahti kehahäbistamise koolikiusamise gaasikeeramise haavad sõnad tungivad üdini hinge hämarustesse sisemise kriitiku seltsi nõnda irvitavad isekeskis kuniks ühel päeval murdud emakeelepäev ma elan anglitsismide ajastul laikide ja haipide keskel estonglish’i epohhis tsitaatsõnade tugevas haardes sest eesti keel on cringe vatefak this isn’t my tassike teed kas kedagi kotiks kui vältevaheldus oleks väljasuremisohus või vajuksid unustusehõlma neliteist käänet kui õ peaks tilde varna riputama sest võõras on õigem kui oma eesti keel elab sametrohelisel samblal ja rüüpab rabajõhvikamaitselist vett männipuuna sirgub laugaste keskel olen rabatud ta ilust
