* olen kade isetolmlejate peale. armastada iseennast ja täita sellega üha uusi aedu. pole tahtmist olla nälkjatele teenustasu maksev metspipar, surudes oma ilusaid ōisi vastu maad vaid mulla saprovooridele silmailuks. ehk paljundaks endale vegetatiivselt lapsed? leiaks lõpuks oma mõtetele kaaslased. rüüpaks nende õitestki nektarisõõmu… äkki on siiski hea, et evolutsioon pole pannud meid valust sünteesima rõõmu. * kas olen tõesti elus liiga vähe verd sääskedele kanda andnud, et mitte öelda enda kohta suure südamega doonor? paluksin väikest medalit-trofeed, sest ei tapnud tuimalt igat enda peal puhkavat pinisevat looma. ka temal on ju oma pere toita, peab minu kintsuliha tüki õhtuks lastele lauale tooma. inimene aga ikka oskas oma isekust kavalasti peita, kui ütles, et ei teeks kärbselegi liiga. võibolla sulistas ta veidi su boršikausi sees, kuid ega sellise pisiasja pärast kedagi tapamajja ju ei viida. aga proovi armastada sääske või parmu, kes võttis tüki sinust endaga kaasa ja tegi kamba lapsi, kellel pole isegi su 10/10 kelmikat & šarmantset nägu. või oota, äkki ühel ikka olid lopsakamad ripsmed ja sinakad silmad, aga kell 3 öösel võis see tõesti olla vaid mu unenäo utoopiline hägu. tüdruk pärlkõrvarõngaga võtke mu keha ja tehke sellest ofort. müüge mõnele isehakanud kriitikule kunsti pähe, sooritage mu unistuste & ideede abort. vaadake, kuis hape söövitab nähtavale mu silmakoopad ja abaluud, kaovad läätsedega kaetud smaragdid, breketitest prii naerusuu. autoritasusid ei topitaks mu südamepauna, hinge ei kutsutaks pihtide sauna. te naelutaks mind saali seinale kui jeesust, ütleks: „see on ilu, see on kunst.“ aastaid hiljem kohvilauas vaikus märgiks teose nimetust. * oma silmis oled õige mees. maailma õilsaim mees. kuigi lehvitad viiekümneeurostega uhkelt kodutute ees. headusel pole hägusaid piire, vaid jäme maailmaid poolitav joon. jalutad, taskud raha täis, mööda lastekodulastest ja vägivallaohvritest naistest, annetamata sentigi, kehas voolamas TUGEVALT lahjendatud testosteroon. tele-eetris hoiad aga silti „maa tuleb täita lastega“, kuigi ükski elu pole kunagi olnud kallim ja koolis pole õpetajaid. need noored naisõpetajad, kes naeratades ka klassi ette tulevad, ajad minema, küsides: aga. kus. on. sinu. laps? pane suu kinni, sest kui SINA pole just lehetäi või merepõhjas vedelev vetikas, on eostajaid ikka kaks. amfoteerne olgu blondivärvi alus või sinisilmne hape, poon pimeduse üledoosist surnud valguse taevavõlvil lakke. lendan nagu prooton CERN-i multimiljardikiirendis, kandmas mind suunata, kaaluta, tajuta inerts. panen rataste alla viskuma kurdiks jäävaid muusikuid, olles nende kõrvadele kahekordselt vähendatud terts. kuid tummaks jään üksluises, elu „defineerivas“ vees. pole ma ioon või aatom, ei vasta mulle ükski tees ega antitees. ära vaata mind läbi mustvalge läätse. ära vaata mind kui etturit või lippu. anna mulle aga mendelejevi malelaua ruutudelt tuld ning kuku igaviku august efemeersuse tippu. * kui peaksin kunagi laskma endale tätoveeringu teha, lubaksin tindipüssi lähedale vaid oma silmakoopa. juhul kui keegi tahaks siis teada, milline too valem või eksistentsi raputav quote seal kollatähni juures kirjas kah on, peaks see keegi sülitama maailmale näkku läbi minu silmade, enne kui jõuab rääkima hakata, kuidas oma noort ja rikkumata nahka võika maalritööna esitama hakkan * unelembes leotatud mõtetega tiitritud hommikune kohv koorub maha mu soolestiku seintelt nagu happevihmas söövitatud katedraali aastatevanune krohv. igasse mu hingeaknasse tungib lõunaeineks sisse lusikalennukile kallatud jooditinktuur, mille abil peaks toimuma mu iga raku DNA põhjalik tsensuur. tõmban grafiteid täis seintega hullumaja akendelt trellid — olen täna korraga nii faun kui nümf. mind vaadates naeravad jeesuse jüngrid ja saatana sellid, kuis kisub puntrasse iga mu lümf.
