Triin Soomets
„Jäälind“
Loomingu Raamatukogu, nr 1, 2026
41% Eesti naistest on paarisuhtes kogenud vägivalda. 39% vaimset, 13% füüsilist (sh ähvardamist), 9% seksuaalset.
33% Eesti meestest on paarisuhtes kogenud vägivalda. 32% vaimset, 8% füüsilist ja 1% seksuaalset.[1]
Kui mullu ilmus Loomingu Raamatukogus aasta esimese teosena Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast“, mis eesti lugejatele eriti soojalt hinge puges, siis sel aastal oli samas positsioonis Triin Soometsa luulekogu „Jäälind“ – ja see paistab südameid, vastupidi, lõhestavat. See on omal moel ootuspärane, sest kui teoses käsitletakse ühiskondlikult teravat teemat, tekitab see ka alati omaette poleemikat. Soometsa luulekogu toob lugeja ette lähisuhtevägivalla selle eri vormides – nii reeglipärasuses kui ka absurdis. Ja kui keegi nüüd mõtleb, et „jälle see teema…“, siis toored numbrid teksti alguses näitavad, miks on teosed nagu „Jäälind“ ka 2026. aastal ikka veel nii tähtsad ja kõrgelt hinnatud.
Vägivalla mitmepalgelisust peegeldab juba luulekogu ülesehitus. Teos algab luuletusega „Sõidab läbi Eesti“, mis illustreerib väljamõeldud kohanimede kaudu koduvägivalla iroonilist positsiooni Eesti ühiskonnas: kõik teavad, et see toimub, aga keegi ei taha sellest rääkida. Nagu kirjutab Tõnu Karjatse, on see ülekohus „justkui imbunud maastikku ja saanud sama tavaliseks nagu mets, jõgi ja järv“.[2] Sellele järgneb 48 lühikest vabavärsilist luuletust – või isegi miniatuuri –, mille pealkirjad on lihtsalt naiste nimed: Triin, Amanda, Linda, Alexandra… Need lood maalivad portreed erinevatest ohvritest, erinevatest suhte- ja vägivallastaadiumitest, mis kõik põhinevad meedias kajastatud päriselu sündmustel.[3] Me loeme naistest, kes on alles vägivallakeerise keskel, naistest, kes on leidnud jõudu lahkuda, ning naistest, kes on kaotanud oma elu.
Me kõik teame kedagi sellist nime pidi. Me kõik oleme selliseid lugusid kuulnud. Tekstide lühike formaat ja suur kogus võimendavad seda jõhkrust ja õudust aga nii, et ka kõige kogenumad lugejad peavad vahepeal pausi tegema. Kuigi tihti ei pruugi vägivald mõjuda luules sama toorelt ja otsekoheselt kui proosas, kuna on peidetum, siis “Jäälindu” lugedes hakkavad silme ees jooksma elavad vägivallastseenid, mille läbiv minavorm veelgi isiklikumaks muudab. Samuti tekitab judinaid kõigist lugudest läbi kumav kerge iroonianoot. Need naised on viidud nii viimse piirini, et ainus viis olukorraga toime tulemiseks on küüniliselt öelda, et see oligi nende enda süü või et mängus on saatus. Nagu Sveta Grigorjeva oma arvustuses kirjeldab, puudub „Jäälinnus“ võrreldes näiteks samuti vägivalda käsitleva Carolina Pihelgase luulekoguga „Ikka veel“ igasugune optimism parema tuleviku suhtes. Nagu oleksime ühiskonnana ennast juba nii sügavasse auku kaevanud, et naljalt sealt enam välja ei pääse, ükskõik kui valjult ka ei kisendaks.[4]
Luulekogu viimane osa, teadvuse voolu meenutav proosatekst aitab laiemalt avada naise eksistentsiaalset olemust ja selle paradokse. Ühiskonnas peaks justkui kehtima vabadus ja võrdsus, kuid siiski leiame end olukordadest, kus nõndanimetatud tugevam sugupool naistele haiget teeb. Ja vahel paneme end ise sellesse situatsiooni: „Mina olen kollaboratsionist, mõtlesin küll, et minu piir läheb siit: sõpru ei reeda. Aga kui kakskümmend üks roosi paneb meelt muutma?“ (lk 67) On see tahtlik või tahtmatu? Kas me ise otsime selliseid olukordi või põhjustab seda mingi internaliseeritud mehepilk, nagu on välja pakkunud Margaret Atwood[5]? Kas me elamegi tahes-tahtmata oma elu selle mehepilguga: „Mida see vanamees mind vahib? Miks mehed mind enam niimoodi ei vaata? Nende kahe küsimuse vahele mahub inimese elu.“ (lk 68) Soometsa luulekogu loob portree naisest, kes on armastuse nimel andnud kõik – oma ilu, nooruse, vabaduse, sõbrad – ning vastutasuks saanud vaid pettumuse ja vägivalla.
Geniaalsel kombel on Soomets suutnud aga kirjutada nii, et raamat mitte ainult ei võimenda ohvrite häält, vaid lõhub ka traditsioonilist maskuliinsuse ideed. Seda peegeldab raamatu keskne küsimus: „Kas meil ei võiks alati olla koos lihtsalt hea?“ Miks peavad naised taluma enesekesksust, kontrollivajadust, truudusetust ja vägivalda, mis kuuluvad justkui meheksolemise juurde? Miks peab naine andma kõik, et olla meele järele meeslapsele, kes ei saa või ei taha aru saada, et ta teeb oma partnerile haiget? „Ma olen kõigest loobunud, sõpradest, eneseväärikusest, oma ajast, mul pole aega õieti magadagi, ja sa isegi ei austa mind“ (lk 64).
Eelmise aasta oktoobris avaldati Vogue’is Chanté Josephi arvamuslugu „Is Having a Boyfriend Embarrassing Now?“[6], kus autor ütleb, et kuna oleme jõudnud aega ja kultuuriruumi, kus suhtestaatus enam naist ei defineeri, siis on hakatud vallalisust senisest enam romantiseerima. Artikkel tekitas internetis korralikult kära, kuna seda kiputi lugema kui radikaalse feminismi propagandat, mis kutsub heteroseksuaalseid naisi soolise võrdsuse nimel meestest lahti ütlema. See ajas kõik natukenegi konservatiivsemad inimesed mõistagi ähmi täis.
Aga jutt ei käi ainult peigmeestest… Huvitaval kombel ei peatu Joseph oma artiklis pikemalt faktil, et esimest korda ajaloos on naistel suur vabadus valida, kellega oma elu koos veeta, ehk me ei pea enam leppima meestega, kes meid õnnetuks teevad. Peigmees, keda „Jäälinnus“ kirjeldatakse – kontrolliv ja vägivaldne meeslaps, kellele peab olema ema ja partner korraga, kuid kes naist päeva lõpuks põrmugi ei austa –, on piinlik. Piinlik on see, kui peigmees on su elu keskpunkt, su ainus turvavõrk, mis tingib selle, et sa ei jäta teda maha isegi kõige koledamates olukordades. Josephi artikli taustal on naiste võitlus oma ühiskondliku positsiooni eest: me oleksime pigem üksi, kui taluksime jätkuvalt selliseid peigmehi. Muidugi pole idee selles, et naine peaks ennast sõna otseses mõttes piinlikult tundma, vaid „piinlikkus“ viitab siin omamoodi kompassile, mis aitab naistel näha ohumärke ja lõppude lõpuks hoida ära olukorda, kus ollakse lõksus toksilises suhtes.
Kõike seda silmas pidades saab Soometsa luulekogu lugeda kui manuaali, millist meest mitte valida. Igas pisikeses loos ja neile järgnevas dialoogivormis kirjutatud osas joonistub välja tohutu hulk punaseid lipukesi, millele tuleks tähelepanu pöörata enne, kui on liiga hilja. Halvasti ütlemine, kontrollivajadus ja lubadused, mida kunagi ei täideta, on vaid mõni näide. Kõige tähtsam neist kõigist on aga naise turvavõrgu lõhkumine, tema isoleerimine perekonnast ja sõpradest – kui elukaaslasest saab sinu elu üks ja ainus keskpunkt, siis muudab see suhtest lahkumise kordades raskemaks, sest pole mitte kuhugi mujale minna.
Nagu aga ka paljudes teistes sellistes teostes, tundsin ma „Jäälinnus“ puudust sellest, et rõhutataks, kui tähtsad on naise elus tema sõbrannad. Teadusuuringud on näidanud, et noortel tüdrukutel, kellel on lähedased sõbrannad, on kõrgem enesehinnang ning nad saavad sotsiaalsetes situatsioonides paremini hakkama.[7] Inimestevahelisel suhtlusel on isegi bioloogiline komponent: üksteise eest hoolitsemine vabastab kehas oksütotsiini, mida muidu seostatakse paljunemisfunktsioonidega.[8] Usun küll, et enamik naisi, kes seda arvustust loevad, teavad, kui tähtis on see, et oleks kellegagi enda intiimsetest suhetest rääkida ning seega võimalik kuulda kõrvalvaataja arvamust. Ent lähisuhtevägivallast rääkides on eriti tähtis seda lihtsat fakti veelgi enam rõhutada, sest just kriitilistes situatsioonides joonistub vajadus sõbrannade järele kõige paremini välja. Sõbrannad on need, kes pakuvad turvalist tagalat, et naine ei peaks jääma vägivaldsesse suhtesse, sest tal pole kuhugi minna. Sõbrannad on need, kes ütlevad: „Vot see mees on piinlik!“ Ja sõbrannad on ka need, kes aitavad lähisuhtevägivallast tingitud traumast üle saada.
Kui selliseid sõbrannasid aga pole, saavad „Jäälinnu“ naised neile aseainet pakkuda. Viis, kuidas Soomets käsitleb eksistentsiaalseid küsimusi naise positsioonist romantilistes suhetes nii sisus kui ka vormis, võib nii mõndagi lugejat aidata ja tema silmad avada. Tahaksin aga rõhutada, et „Jäälind“ pole mõeldud ainult ohvritele, vaid ka vägivallatsejatele, nii naistele kui ka meestele, nii noortele kui ka vanadele. Soomets on kirjutanud raamatu, mis ei taotle vaid äratundmist, vaid pürgib ka õpetlikkuse poole ja võiks meile kõigile kõneainet pakkuda.
[1] „Seni suurim ja terviklikum suhteuuring paljastab: Eesti inimene kogeb enim vägivalda just paarisuhtes“ – Eesti Statistika, 2023.
[2] Tõnu Karjatse. „Eesti raamatu aasta blogi: Triin Soometsa „Jäälind““ – HeadReadi blogi, 2026.
[3] Samas.
[4] Sveta Grigorjeva. „olen hull ex keegi ei usuks mind“ – Sirp, 06.03.2026.
[5] Margaret Atwood. „The Robber Bride“ – Toronto: McClelland & Stewart, 1993, lk 432.
[6] Chanté Joseph. „Is Having a Boyfriend Embarrassing Now?“ – Vogue, 29.10.2025.
[7] Lillian Comas-Diaz, Marcella Bakur Weiner. „Sisters of the Heart: How Women’s Friendships Heal“ – Women & Therapy, nr 36, 2013, lk 1–10. Lk 2.
[8] Samas, lk 3.
