Nii lihtne on kirjutada. Ja spikerdada iseennast südamelt maha. Vahutada siin. Sulle. Sellest, kuidas sireleid oli toona kõikjal ja lademeis ning õhtune õhk neist paks. Sellest, et veel enne, kui Sinust sai mu eluarmsaim. Mu elu kevad. Suvi. Sügis. Talvgi. Veel enne, kui armastus võis mu käsikaudu põrandapragudestki üles leida, küsisin ühelt poisilt, Sinult, mida ta usub. Ja see poiss vastas, et kui näeb kevadel esimesena kollast liblikat, tuleb päikeselõõsane suvi. Ja et viieharuline sireliõis on õnn. Vot siis, jah, just siis hakkasid Sina ja Su bensiinisegune juuksepahmakas mulle midagi tähendama. Ning ehkki ma polnud Sinust unistanud ega elus kuigi palju riivatusigi korda saatnud, teadis osa minust marukindlalt, et kui Sa vaid kutsuksid, sõidaksin ma Sinu ja Su rimakaga kaasa kuhu tahes.
Mu arm, oled sa vahest mõelnud, milline tohutu kaotus armastus tegelikult on? Ning kui ilusasti ta ennast sellegipoolest meile iga jumala päev kätte mängib. Või nurka mängib. Kuidas järsku pole üldsegi oluline, et loovutad kõik, kogu iseenda sellele inimesele, kes ärgitab meeletustele. Kes on nõus tõotama õnne. Korjama karjaväravate vahelt anemoone. Või tooma hommikul kuurist kaks sületäit puid. Kallistama pooleks. Otsima riiulite vahelt õiget soodukaga kohvipakki. Ja jooksma nõgestest läbi. Seega toona seal sirelite vahel valisin mina uskuda armastust. Valisin uskuda ka siis, kui puudus garantii, et see kunagi välja mängib. Ja veel minu kasuks. Et ma midagi sealt üldse vastu saan. Või et see olemaski on. Peaasi, et oleksin kordki armastanud. Ja ülepeakaela. Ning ehk keegi mindki. Ehk Sinagi. Ja nagu tulesäde või valgus tolmukübemes. Ning ka juba see oleks hästi elatud elu. Üks suur korda läinud elu. Sest vähemasti korraks oleks see kõik mul korraga peos. Sina.
Mu arm. Ma unistasin kõiksugu võimatustest. Säherdusest ilust, mida paberossiks rullida ja elu eest ahmida nii, et maa must. Mu arm, ma tahtsin kuulata vaikust ja lasta sõrmeotstel mustikatest punaseks minna. Ma tahtsin puhuda Su peopessa sooja õhku. Ma tahtsin uinuda romaan näpus, õlilambi valgel, verandal vatiteki sees, ja oodata Sinu saabumist. Ma tahtsin näha, millal suislepp õitsemast lakkab ning kuidas floksid vajuvad vihma käes loogu. Kuidas valgus loojub eha aegu peitu ning muutub mere taga punaseks vineks. Ma tahtsin lehvitada purjekatele ja lugeda tuulikuid teisel pool lainevahust lahte. Maalida Sulle hommikuti pudru peale moosist südame. Ma tahtsin põsesarnadele suudlusi, mille eest ei oodata midagi vastu. Tunda selle pöörase armastuse bensiinisegust lõhna.
Mul oli tuhat plaani. Ning tuhat korda oli mul plaanis veel selles elus Sinusse armuda.
Kuid ma tean, et oleksin leppinud ka selle eluga, milles ma Sind armastama ei õpigi. Ma oleksin leppinud selle armastusega, millest mulle raasugi osaks ei oleks langenud. Leppinud selle eluga, milles ma Sind ehk ei kohtagi ega saa Sulle õhtusele marsale ja väravale vastu tulla. Ausõna oleksin leppinud. Amokki hakkan aga jooksma siis, kui saan ainult pool. Selle alatu ja näruse pooliku armastuse.
Aga Sa ju ometi teadsid, mille ma toona Su jalge ette heitsin. Või mille ma Su põuetaskusse hoiule jätsin. Kuidas mu ema mind õigesti armastada ei osanud või kuidas oma küünenahku verele järasin; kuidas olin oma ema nooruspõlve tongis peaga rumalus. Kuidas vanaisa mõlkis plekk-kausilt hakklihakastme põrandalaudadele virutas ja hõõguvkuuma ahjuroobiga Mamma säärtele veriseid vorpe kõrvetas, koorekanne puruks peksis või kuidas mina teisel pool pehkind lävepakku koos koeraga seda pealt kuulasin. Kuidas me põhikoolis tüdrukutega esimese sinise Winstoni tõmbasime ja selle kogu täiega välja köhisime, lubades, et ei iial enam armu me ühessegi poissi. Kuidas ma peale seda enam eales ei suitsetanud, sest see meenutas läbi rõduukse tihendi korterisse imbuvat mentooliga LD lõhna koos minu üle rõduserva küünitava pohmelliseguse emaga. Kuidas mulle räägiti, et „kes lööb, see armastab“. Kuidas otsustasime kohvrid pakkida ja üheks sügiseks Sillamäele kolida, nii moe pärast. Vuugivahedes oli must hallitus koos verega, mida ma kanalkasse tilkusin. Kuidas Sa tahtsid enne sõda rongiga Sotši sõita ja Krasnaja Poljanast mulle matrjoška tuua. Va vana kooli mees.
Kuidas ma armastasin Sind oma plikaliku armastusega, mida ma alles tundma õppisin, ning kuidas see Sulle enne mind viimseni selgeks sai.
Mu arm, aga oli see armastus, kui sundisid mind oma sitase läpaka ekraanilt odavat pornot vaatama ja seda jäljendama? Ütle mulle. Samal ajal kui teised sõbrannadega poe ees tiksusid või kuskil paneelikate taga koni imesid, pidin mina muretsema, kuidas oma 30ndates meestuttavat, seda eluarmsamat, järjekordselt rahuldada. Oli see armastus, kui meie maakolka garaažide vahel küüntega krohvi kraapisin ja põse marraskile tõmbasin, samal ajal kui Sina mu retuuse katki rebisid? Või mismoodi ma hiljem oma pesu kodus pliidi all põletasin. Ja kuidas see tardunud mina, selle madruse tüdruk, jäi Sind ikka ootama ja armastama.
Sa võtsid vägisi midagi, mis ei kuulunud Sulle. Ega jätnud midagi alles. Sina, Sina ja mu ema, ei, Sina panid mind uskuma, et löömine on armastus ning ma olin seda väärt. Et ma olin seda väärt! Või et ma olen rumal ega oska luuletusi kirjutada. Et ma olen paks ja pean õhtusöögi kollasesse solgiämbrisse öökima. Et keegi ei armasta mind niimoodi nagu Sina. Ning et ma ei suuda ilma mereta elada.
Ometi suutsin. Tuleval kevadel sõitsin ma lõunasse, rohtu kasvand põldude rüppe, sinna, kuhu vagunid ei sõida. Sinna, kus on üksnes kruusaseguselt tolmavad teed. Ning seal ma siis nutsin. Niimoodi lihtsalt ja vaguralt soojamüüri najal, kuniks Mamma vakstuga kaetud laua taga sellele samale koerale keeduvorstist seibe lõikas. Põletasin aega ja sõin keefirisuppe. Tõin postkastist Õhtulehe ja otsisin vineerkapi sahtlist tädi Silvi villasokke. Nagunii läksid need ainult mulle jalga, sest ta need jogase peaga nii kitsaks kudus. Seal sahtlis olid ka mu noore ema vanad riided, mida ta poistele anda ei lubanud, kuna nood nendega kuuri all vaid õli sõrmedelt maha oleks pühkinud.
Ja sellest pidi siis aitama ja piisama. Sellest, et ma seal aastasadu redutan ja haavu lakun. Olen meretult, ilma mereta, ning kui ma ka siis ei õpi uuesti ja õigesti armastama, läheksin põhja, ema koju tagasi. Et olla see võililleõis tuulisel karjamaal, mis pudeneb ja läheb. Läheb tuulde.
Mu arm, ma unistasin kõiksugu võimatusi.
Praegu aga, praegu ma lepiksin edukalt selle eluga, milles ma Sind eales tundma ei õpigi. Ning kui ma sellele ajale tagasi mõtlen, siis ehk oligi kõige hirmsam see, et ma Sind kunagi korraks, seal alguses ikkagi armastasin. Nagu oleks see raisku läinud armastus.
Ja pealegi, armastus, ta oligi ju kaotus. Ning las ta olla pealegi. Las see kaastundeta elu ja aeg väntsutab mind. Minule jääb ikka mu metsmaasikatest rõske õhk kruusi põhjas ja meri, mille poole süda avali loogelda. Minule jääb vanaema, kes ütleb, et just need kõige katkisemad ja plekilisemad teevad kõige magusama moosi. Ning ema. Ma armastan sind. Lihtsalt on kahju, et sa ei õpetanud mulle, kuidas võimalikult kiiresti lahti imeda. Et kogu see sigadus, mida minuga tehti, igal korral natukene rutemini läbi oleks saanud.
Mu arm, kärva. Ja võta kaasa kõik, mis Sinust minusse roiskuma on jäänud.
Oh, tõotused, need tõotused, et ei iial enam armu ma.
„Oh, tõotused“ pälvis novellikonkursil Värske Novell kolmanda koha.
