bambi gootika
rannamõisa kirik gootika hõnge siin raske tunnetada kukkusin vist läbi.. läbi kloostri akna kuhu tahtsin fotošoppida lihavõttemunana näo siis sõita alumise tuletornini tagastada ehitusfirma võine riie .üks vallatu plehku on pannud. surnulooriga su ette ilmun viimased kirikukellad löövad fantoom sõnumid põrandaalusega mis sa hämad? kell on 04:04. surnuaias. siin on ilusad hauad. ahhh?? aga ma panin kõlarid tekile, siis on see raskusega tekk. sa näed ebamugav välja – ilusatel piltidel, aga küünilisus ei kõneta sepikut. see pilt ilma naljata nii hea, raami ära, siin mingit sorti sentimentaalsus. „kohta mind kahvatus kuuvalges“ on nii mina. valgusta mind, see on mahe fassaad, ole aus! see sink tuleb ise uksest sisse! kodulihased, gregooriuse koraalid ei peata. väljalangemine ilus sõna – riimus õhuga, on see taotluslik või püüdled millegi inimlikuma poole? kus kandis sa sel ajal hulgud? su paadis, see on piimameres, sest „mol“ on nagu piim. pealegi kell on 5, loomulikult jooksin ma lennukile. sa ikka linnavurle, ega seal ei teata midagi muud kui seda kurivaim linnaelu. pikslites vesiroos ma ei saa end õigustada – kraabin enda maali! kalmu otsustusvõimetu sammal lubage mul öelda ma pole jehoova tunnistaja! lihtsalt esteet maal lõi kildudeks, käed verised, silmad udused pintsliga üle värvitud nüüd juba jumaldan aga skisofreenilisus jälle esines ma ei saa end õigustada – kraabin enda maali! nüüd sain taastatud kui see maal on nõiutud siis kirst varsti ukselävel peielauale palun piparkoogitiramisut sõnumid nahkhiirega kunstiklassi videvikus sa vaatad projektorit ma maalin kuis gootika kõnetab kõik inglikoorid hüüavad su nime kuuvalgus kaunistab su nägu silmas helgib... siin ta seiskus 02:58 mascara – ta lahutas su ees tol päeval seisin inglina sina aga nutva inglikivina kalgid pilgud teie nägudest pressivad mind kui roosiõit mädanenud ülased ma palvetasin surnuaias, et kirikukellad uuesti lööksid viisin su pärast ametlikuks tegemist surnuaeda „üks ja ainus“ kirik roiskus see oli vale surnuaed nad kirjutasid mu nime hauakivile pidurivilina kodeerisid hinge oma südame välja tirisin usu endasse kaotasin palvetasin põlvili su ees „üks ja ainus“ religioon minusse naaseb soost ujun läbi selle, külmus hoiab ärkvel siin on juttu kolmest kokku sulanud, kaardid ei halasta hommikul verd purskas, peegel langes koperdasin eilse õhtu taro otsa „mina sulle, aga mitte sina mulle“ punktina naasen surnuaeda. su hingeloomad on minu. „sa valisid libeda tee“.
