* viirutan silmadega põlde autoaknast ma olen nii kiire ja viirutan palju joonistan sõrmedega uusi paiku läbi Leedu ja Poola kirjutan nimed üles ja püüan palju küsida et siis ikkagi miks ma kirjutan üles kodutöö I kui saabki nii et valgust enam ei ole ning palju selle tõttu kaduma läheb kui tõesti nii pimedaks saab et polegi vahet, kas silmad on kinni või mitte arvan, et oskaksin siiski kodutee ta kumeruse järgi üles leida ta kutset kuulda võtta õigest teeristist minna ja isegi kui eksin usun, et võõra hääl minu peale siiski leebuks nii, et ta mind käsi mu õlal ikkagi õigele teele viiks ja kui mõnel päeval ei vea end lolliks teen tean kodus on saun kus varemgi enda sees kõik andeks saand * alustuseks proovisin ma umbes nii ilma sõnadeta magama heita unne saada teki alla varbad sooja silmad kinni enda sisse on kole vaadata pilku heita mida kõike seal ka ei leidu jalad pika kleidi alla peitu siis ei pääse võõra mehe pilk peale teki sisse krussi ma uinun seni nii, kuis kunagi liikumatult muidu segavat und, aga minu värina sees olid terve päeva sosinad terve päeva mure nüüd kui see kõik treenimata silmale tundub et möödas valutan õlgu, püüan kurja välja tõmmata õhtul aiast tee sisse piparmünti paljajalu murul talveks puid, ma saan tugevaks ma saan paremaks, enam ei sahmi unne minnes nii, kuis varem isegi kui tohiks * teinud igasuguseid asju pidand hingamispäeva mõnest mehest mööda vaadanud saanud karskeks hakanud muusikat kuulamata jalutama ega enam tahagi – olen loobunud tähelepanust üleni riietega kinni kaetud ja ikka nigu maailma kius postkastis sõnum õppejõult kodutöö II kaugel erendab sinu kodu magamistoa aken ja sa teed oma läpakas tööd teed tööd ning asudki kohe kohvipausi tegema tõused, kohendad pükse ja sirutad ja siis olen mina teen ahju alla tuld taustal eilne „Aktuaalne kaamera“ nõnda palju saab selgeks kui ma paigal istun kui ma l i h t s a l t olen urgitsen ahju sees midagi tõmban tikku mõtlen asjadest, mida enam vaja pole kirjadest, mida polnud vaja saata uudistest, mida ma veel lugenud ei ole, aga juba on kohutavalt kurb ma tahangi olla siin ja ära ja morssi juua aga mitte kõrrega, vaid lihtsalt klaasist mitte pakist, vaid keldrist purgi seest toon üles tuppa ma ei tea kuidas keegi kunagi üldse teisiti saand on mõtlen erinevatest tekstidest mida kirjutand näiteks teismelisena leidsin hiljuti sellise: kuigi mul võib praegu selline tunne olla, siis poistega suudlemine pole kõige tähtsam asi elus see on siis ajast, mil ma ei joonud isegi kohvi mitte päike paistab jälle silma ma olen nii väike ja suur korraga väike ja suur korraga seina peale paistab igasuguseid kiiri ja õhtuti armsaid päikesepilte mina, oma voodi peal pikali igatmoodi üksi silmitsen vaheldumisi ikooni riiulil ja valgust krohvil see jätab jälje, ent peagi kaob taas kui ma vaatan, keskendun on see seal nii nagu ka sinu toas ma usun, ma tean * ega ma muidu ei oskakski kui poleks mõnda suhteliselt olulist mõjutajat nagu näiteks sosinaid või sõbra hoidvat „jaa millal sul see buss lähebki viime su koti ära siis saame koos edasi vaadata“ september, 2025 tuleb kohe kirja panna muidu lähevad ju ära, ent miskipärast on neid, mis mööduda ei taha loodan tartu võiks sel korral viimaks olla teisiti elan kõige hea keskel ja kuskil on minust veidi halba ka aga see juba ammu ei loe mäest alla ja kuidagiviisi võiksin siis kuu lõpus sinu kaissu langeda uued lõhnad, aga ikka nagu sina muidu nuusutand küll kui ma lühidalt kirjutan on see nagu sissejuhatus või saatetekst see päris asi alles ees tean, olen palvetand ahjurauale malmpann ja selle peale mõnel pikal hommikul meelepärast siis teineteise silmi ja juukseid vaadata justkui esimest korda * hästi vaikne ja siis veel sinu väike hingamine
