Kristjan Haljak
„Relvad naistele“
Kaksikhammas, 2025
Nimelt jäi sürrealism lääne filosoofias realismile alla ja eriti igapäevases mõtlemises valitseb realism tänase päevani. Sagedad-igavad küsimused nagu „что делать?“, „wie sprach Zarathustra?“, „wo ist der Antichrist?“, „wo ist mein Regenbogenkleid?“, „wo ist mein Kampf?“, „когда идет следующий поезд до альфы центавры?“ jne jne tähendavad, et küsija ei usu, et on olemas midagi, mida ei saa nimetada ja ei pea nimetama, midagi, mis tõesti on muust sõltumatult ja erinevalt olemas, mis ei ole olemas üksikisiku, sootsiumi või abstraheeritud mõtteloo kitsas, pimedas vaimusilmas. (lk 111)
Kristjan Haljaku „Relvad naistele“ teeb tossu, võtab tossu välja ja tekitab (iseäranis esimesel lugemisel) igavese tossu tunde. Juba teose avaleheküljel leidsin end keeruliste kujundite, sümbolite ja kummalise aegruumi keerisest. Et kasutada Haljaku enda kujundikeelt: seda tulist „perpetuumset suppi“ (lk 81) tuli mekkida aegamööda, igale sõnale, lausele peale puhudes, kuni need veidigi maha jahtusid. Mind ei jätnud algusest lõpuni maha tunne, et loe üht- või teistpidi, ikka jääb hulk (tarkade) kive ümber pööramata, natuke jalgu, pudiseb sõrmede vahelt läbi.
Sarnaselt Haljaku varem ilmunud luulekogudega valitseb ka tema esikromaanis mingisugune üldine tumedus – teoseilm kujutab endast apokalüpsise järele lõhnavat dekadentsi-haigusest tursunud maailma. Igal pool varitsevad lugejat „tsivilisatsiooni hingeheitmine“ (lk 7), „raisatud eksistents“ (lk 27), „mandumishimuline substants“ (lk 72) ja muud „äripäevade tegelikkust“ (lk 11) kirjeldavad fraasid. Õhus oleks nagu mingisuguse saatusliku tunni tulek, kohe peaks lahvatama määrav revolutsioon või viimne võitlus, ent selle mure ja surve objekt jääb määratlemata. Veidi selgemat kriitikat pälvivad kodanlus oma „pealispindse põrgu, vaimuvaesuse, laiskuse, kadedusega“ (lk 48), kuritarvitamisele kutsuv kapitalism „vahendina oma perversse võimuiha jaoks“ (lk 51) ning ökoloogiline kriis. Kodanlus on Haljakul varem suguhaiguse staatusegi omandanud.[2]
Ent seda tõsist ilmet murendab, hoiab absolutiseerumast mingi vastandmärkide teke, farslik-naljatlev hoiak (osalt keelevigurite tasandil) – ükski väljendus ei ole ühemõtteline, varasemad hinnangud pööratakse järgmises kirjakohas pea peale, tekivad paradoksid. Arhailiste „suurte“ filosoofilis-religioossete teemade puudutamine, nagu tõde või siin- ja sealpoolsus (kuigi esimene läbib teost tugevama temaatilise punase niidina), lisavad kogu asjale justkui mingit vaimset kõrgust ja tähtsust, ent teos ei võta end selles kuigi tõsiselt. Ka eelnevalt mainitud meid ümbritseva „heaühiskondliku“ reaalsusega seonduvate probleemide tõstatamine jääb fragmentaarseks ja välja arendamata, neid käsitletakse vastuoluliselt.
Sarnane keerukus on omane ka teose tegelastele. Nad on kõik üdini ambivalentsed, tihti pole neile omistatud kindlat sugu, seksuaalset sättumust ega materiaalset koostist, neist ei saa moraalses plaanis rääkida kui „headest“ või „halbadest“. See maailm ei väsita ennast jutupunktidega (sotsiaalse) soo üheülbalisusest ja vooluvõimetusest, vaid kehtestab ise uue korra: tegelased on „mehest ja naisest üleolevad entiteedid“ (lk 119), esinevad „igasuguse ainulise identiteedi minetanud kollektiivse tungilise soona“ (lk 114). Mida edasi, seda enam täienevad ja muutuvad keerukamaks ka tegelastevahelised suhted, neis on raske leida ühtset ja järjepidevat kudet. Nad rändavad ringi planeedilt Maa tuttavais Baltimais ja Berliinis – „ajaloo trepikoja“ (lk 89) ühes otsas Kunda kultuur ja teises Lexuse auto –, ent nende päritolu on kosmilisem-jumalikum: nad ei pääse küll päris sealpoolsusesse, ent leiavad end mingitest kolmandatest sfääridest, eikellegimaalt, kuni „orgaanilise membraaniga“ (lk 101) eraldatud „piiripunktini maailma lõpus“ (lk 74) välja. Vahe „lihast ja luust naise“ ning „immateriaalse virvenduse“ (lk 70) vahel on õhkõrn. Või ehk on nad Zarathustra kuulutatud üliinimesed? Olendid, „kes [on ületanud] hea ja kurja vastandlikkuse, hirmu ja alanduse ning soolised kitsendused, [kes on] isegi armastuse ja surma suhtes rõõmsalt ükskõikse[d] .. keda ei ole võimalik ahistada ühegi moraaliga“[3].
Ometi ja mõneti eelnevaga (taas) vastuoluliselt on teoses eriomasel kohal Naine – suure algustähega –, millele viitab teose pealkirigi. Naine on jumalikku sugu, Elektra on suisa „monoteistlik jumal“ (lk 113), mees saab aga pilke osaliseks: näiteks sümboliseerivat kaheksajala jalad „ühtaegu nii kastratsiooni kui täiust“ (lk 9), mis stereotüüpse mehelikkuse vaatepunktist saaks vaevalt kokku käia. Tekib seos faustiliku naiseliku ürgalgega, mis juhib inimhinge maistelt madalikelt kosmilistesse kõrgustesse, võimaldades sel täiustuda tüüpiliselt ihaldusväärsete väärtuste kaudu nagu ilu ja armastus, tõde ja teadmised. Naiselik stiihia – Anu – märgib siin neid ihaldusobjekte, inimkogemuse suurema ulatuse võimalikkust, mees (või ka inimlikku sugu naine) – Wolfgang – aga seda, kelles on olemas tung neid vallata, ent oma bioloogilis-maapealses (miks mitte ka patriarhaalses) piiratuses on selleks (veel) võimetu. Teose viimases peatükis ilmubki Anu ja Wolfgangi juurde „üks pisike ettevaatlik elajas“ (lk 123), kes sedastab lõplikult nende „keemilisse abiellu“ (lk 28) pühitsetud osapoolte vastastikuse seotuse: „Mütoloogia pildikeeles esindab naine tervikuna kõike seda, mida teada on võimalik. Kangelane on see, kes tuleb, et seda teada saada. [—] Naine on teejuht sensuaalse seikluse subliimsesse haripunkti. Puudulikule pilgule taandub ta madalasse eksistentsi. Rumaluse õelad silmad peavad teda labaseks ja inetuks. Aga arusaaja pilk toob talle lunastuse.“ (lk 124)
Ehk ongi naiseliku loomuse puudutusest ilmajäämine, sellekohase lunastuse saabumata jäämine lubanud jätkuda sellel eksitusel, mis meile osaks sai, kui maailma sisseseadmine anti vaid meeste kätte. Sellest alanud doominoefekt ulatub tänasesse päeva: aegade jooksul konstrueeritud „perekonnaelu ja kodukolde eetikani“ (lk 104) välja. Üks loo peategelasi, Wolfgang von Enkidu, kuulutabki üle kogu teose: „Olge valvsad, sest vana režiimi pehkinud pask saadab teid langema sõdadesse, mida peetakse äraostetud teaduse kiire arengu tõttu järjest võimsamate relvadega, mis teid massiliselt tükkideks rebivad. Võtke need relvad enda kätte, naised, rebige ribadeks ja põrutage sitapuruks ja vägistage raudsete riistadega pooleks kõik patriarhid ja patriarhide teenrid, surm meestele, surm meestele, surm meestele! Põleb lahtise leegiga patriarhaat! Vaid poisid, peded ja hermafrodiidid võivad teie kuningriiki jääda, saagu nii! Relvad naistele! Ja kohe! Kohe! KOHE!“ (lk 105–106) Jaan Oksa misogüüniale saab siin kõvasti tagasi tehtud.[4]
Poeetilise koestiku poolest ühildub teos paljuski (sürrealistlike) tunnustega, mida on näha ka autori varasemas luuleloomingus. See teeb „Relvad naistele“ keelelt ja stiililt sädelevaks ning lokkavaks, aga ka kahtlaseks ja looritatuks. Mõned neist tunnustest ongi ehk harilikult ennemini luulega seotud, kuigi tegemist on rangelt võttes läbinisti proosateosega. Siin kõlavad üllatavad kujundid („kivide loojumatu päev“ (lk 8), „psüühiliste tuumaplahvatuste talv“ (109)); kahemõttelisused („see kurikuulus kontinentaal‑filosoofiline voodi“ (lk 21)); kalambuurid („jättes teenijanna viimaseid vaagnaluid sättima“ (lk 86)); kõlapõhised keelemängud („Organism puuris orgiga rakupurismi orgiat. Wolfgang von Enkidu mälestustahvel on mõeldud plaanita plaatina-plaadina.“ (lk 75)) ning sõnaleiutised nii eesti kui ka võõrkeeltest, mis on läbi teinud suurema või väiksema hulga iluprotseduure. Võõrsõnade arvukus on suisa nii suur, et mul oli lugemise jooksul vaevalt asja võõrsõnade leksikoni sulgeda. Varasemas kriitikas on öeldud, et Haljak paistab ühelt poolt soovivat kirjeldada, teiselt poolt aga anda teadvuse voolule või automatismile vaba voli.[5] Kirjeldussoov on siin teoses saanud suveräänsemaks – teos on oma tükikestes küllaltki narratiivne –, ent jõudu pole täielikult kaotanud ka raskust koguvad kuhjatised, mis on, kui üldse, üksteisega seotud vaid peenikest niiti pidi. Nii on teose rütm kontrastne, pidevalt aeglustuv ja siis taas hoogustuv: peatükiti-lõiguti vahelduvad terviklikumad õhuga eraldatud laused pikkade umbsete sõnaahelatega.
Ülesehituselt haakub teosega minu arvates Friedrich Nietzsche omaaegne määratlus kirjanduslikust dekadentsist: „Ma peatun siinkohal vaid küsimusel stiilist. – Mis on tunnuslik igale kirjanduslikule dekadentsile? See, et elu ei püsi enam tervikus. Sõna saab suveräänseks ja hüppab lausest välja, lause võtab võimust ja ähmastab lehekülje mõtte, lehekülg muutub elavaks terviku arvel – tervik ei ole enam terviklik. Aga see on iga dekadentliku stiili võrdum: ikka aatomite anarhia, [—] elu vibratsioonid ja volüümikus tagasi tõrjutud pisikestesse piltidesse, ülejäänu elust vaene.“[6] Detailitöötlus valitseb terviku arvelt. Sarnase praktilise soovituse Jaan Oksa lugemiseks omandasin mõni aasta tagasi eesti kirjanduse ajaloo loengutelt: lugeda lausehaaval! Raamatus on küll läbivad tegelased, ent kuni lõpuni pole mul lugejana aimugi, kuhu on teos teel – jooksev narratiiv ei anna tegelikult kuigi palju kätte, äkkpöörded on üldkehtivad. Nii mõnegi peatüki võiks tegelikust asukohast ette- või tahapoole tõsta, ilma et sellest suurt midagi muutuks. Seesugune näiline liigestest lahti olek pole aga sugugi absoluutne: varieerival viisil esitatud kordused tekitavad üldise „aatomite anarhia“ ilmes ikkagi teatud seriaalsuse ja lõimituse tunde. Laused ja fraasid korduvad nii esialgsel kujul kui ka osadeks lahtivõetult, vahel ka võõraste osistega sobitatuina.
Kuigi „Relvad naistele“ paistab veidi pelutava, ent mängulustist aurava sürr-supina, mis ei allu kuigivõrd ratsionaalsetele tõlgendusstrateegiatele – strateegia, mille üldiselt tahame valida –, on ta ikkagi hüpertekst, milles peituvad lingid võib avastada, hea õnne korral ehk ka avada kultuurikogemuste ja keele treenituse[7] toel. Elamuse võivad pakkuda ka page-not-found-tüüpi lingid, mis ehk pole sinna tekkinud mingisuguse „painava intentsiooni“ (lk 14), vaid meelevalla, mängu, alateadlike protsesside, olgu või juhuse tulemusel. Näiteks olin väga gagged (maakeeles: pahviks löödud), kui leidsin raamatust palimpsestina Vaino Vahingu töödeldud tsitaadid (lk 49), aga miks lehma-agooniast meloni-agoonia on saanud, see jäägu treenituma keele ja meele kandjate avastada. Või jäägu avastamata, ükskõik – las lihtsalt kõlada melon ses agoonias. Ma arvan, et selle viimase kiidaks teose anima ise heaks. Pöördugu ümber need kivid, mis on igale lugejale määratud pöörduma: „mida kasulikum on inimene seda kaugemaks jääb ilu elul on vaid üks nõudmine / elul on vaid üks nõudmine võluvast segasest osata valida iseendale sobiv selge“[8].
Autori kuvatõmmis.
[1] Google’i otsingumootori pakutav vaste enne „Pandora laegast“, ehk Pandora kaubamärgi juveelipoe (võimalikud) esindus(ed) Las Vegases. Laeka monstroossused versus juveelipoe kuld ja kard. Kas kaks asja saavad samal ajal tõsi olla?
[2] Kristjan Haljak. „Elektra Domina“ – Tallinn: Kaksikhammas, 2023, lk 23.
[3] Jaan Unduski järelsõna. – Friedrich Nietzsche. „Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner“. Tallinn: Loomingu Raamatukogu, 2024, lk 71. Tõlkinud Jaan Undusk.
[4] Kui välja arvata kommentaar Jaan Oksa misogüünia kohta, kattub „Relvad naistele“ üldmulje vaat et üks ühele Haljaku enda iseloomustusega Oksa teosest „Otsija metsas“. Kristjan Haljak. „Raamatusoovitused“ – Värske Rõhk, nr 82, 2023, lk 123.
[5] Indrek Ojam. „Mida ravib „Palavik“?“ – ERRi kultuuriportaal, 13.09.2015.
[6] Friedrich Nietzsche. „Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner“ – Tallinn: Loomingu Raamatukogu, 2024, lk 21. Tõlkinud Jaan Undusk.
[7] vt Paul Raud. „Sõnamänguline sürrealism“ – Sirp, 17.04.2015.
[8] Kristjan Haljak. „Elektra Domina“ – Tallinn: Kaksikhammas, 2023, lk 27.
Sinu arvustustes peegeldub terav analüütiline pilk ja siiras huvi vaatluse all oleva teose vastu. Mis see on, mis sind tekstianalüüsi juures paelub?
Et minu senised õpingud paigutuvad kirjandus- ja kultuuriteaduste valdkonda, siis on tekstianalüüs mulle mõistagi möödapääsmatuks kujunenud. Kõlab väga klišeelikult, aga kokkuvõttes loobki töö tekstiga minu meelest vaimset väärtust – see aitab omandada uusi teadmisi ja täiustada vanu. Seda esmalt isiklikus plaanis, aga töö tulemuste kultuuriruumi paiskamisel ehk ka avaramale lugejaskonnale. Tekstianalüüsist saab vaid võita: tekst ei läbi lugeja seedetrakti sellesse jälge jätmata, seda rikastamata, vaid talletub organismis, võimestab seda. Ühtlasi saan iga uue teksti anatoomiasse süüvides värsket tagasisidet selle kohta, millisel maal on minu senine lugemus või ühiskondlike diskursustega kursisolek ning mil määral suudan valdkonnas orienteeruda, selles kaasa rääkida.
Kuidas lugeda keerulist teksti? Ja… milleks?
Eks ikka nende vahenditega, mis on käepärast. Vastuvõtlikkust saab alati järjepanu treenida ja ma arvan, et just keerulisemate – olgu või sellistega, kus tavatähendused on devalveerunud – tekstidega rindapistmine ongi selleks väga hea viis, mis siis, et esmalt vaevaline. Eduelamus on õnnestumiste korral seda suurem. Millal on mugavustsoon kedagi arendanud?
Minu meelest jääb läbi puremata asja tihti ümbritsema mingi müstilisuse oreool – see mitte-ilmsiks-tulek on omamoodi šarmantnegi. Tuleb suhtuda leebelt: this is not my time. Aga see aeg võib tulla, selginemine saabuda, tunnetus teravneda. Mulle meeldib mõelda, et see, mis jääb mulle või lugejale täiesti seosetuks ja arusaamatuks, on paberile saanud ikkagi mingi seose või afekti pinnalt ning on sedamööda autorile mingis mõttes omane-lähedane-oluline. Olen endagi kirjutamispraktikas kogenud, et üks või teine mõte, fraas või kujund, mis on minu enda stiilist, huumorist ja tunnetusest läbi imbunud, ei pruugi kellelegi teisele kuidagi kohale jõuda või talle mingit mõju omada.
Palun kultuurisoovitust!
Film, mida ma pole suutnud unustada ja mida kipun ikka sõpradele-tuttavatele (teatud ettevaatlikkusega) soovitama, on argentiina režissööri Gaspar Noé lavastatud „Kliimaks“ („Climax“). Soovitan seda ettevaatlikkusega seepärast, et film nõuab vaataja närvikavalt parasjagu vastupidavust. Ent muu hulgas visuaali ja ülesvõtte poolest on see minu arvates vapustav, samuti tantsualane meistriklass!
