ma pole sind kordagi unes näinud muidu selline pillerkaar isa rajab tapmismängud, vanaema aias suitsetan ema istub lillepõõsas, surnud taat irvitab kõik eksid ja ihalusobjektid katsun ja läbi poputan (uni kui ideaal, ihade lõpp-punkt) naised ja mehed, ilusad kehad, kurat, see võiks ju lausa olla päris kõik see aeg, kus oled sina, mis osakonnast ihaled eemale piinast ja valust ja deemonivaevast vahepeal kysin kas yldse olid päris öine luuletus peas me oleme sarnases olukorras olnud iga kaugem hääl ehmatab võimendub tekitab hirmu on ta veel elus jõi ta end surnuks palavus tapab teravuse une ja hämu piiril öid juba magamata hirmul enda ja tema pärast kontroll annab alla ärritun kergesti klõksatab peas suveöös kõnnivad mööda suvalised inimesed pelgan mil avad värava tead ju teed miks sa nii teed tunnen et mu keha on vormid kaotanud ja mind pole olemas ainult su kallistuse vari, kaal mu pehmel kõhul muutsid korra tuimusega kinnistunud kylmust nyyd vaatad teisi hulle ma sulan asfaldiga yheks käed pudedad ja läbi ei, ma ei hyppa siit vette ei, ma ei hyppa siit vette see on hirm, mis peegeldub emajõe tumedas vees hirm olla inimene, kes seda teeb hirm nii yksi siin igavas linnas maha jäetud, kurvaks aetud ei, ma ei hyppa siit kusagile jalutan kulunud värviga piiretest mööda eemale kustunud tuledega majast ridade tyytust ja tyhjast kulunud kajast loodan siit edasi kuskil’ on minna Inimest teel, kes teab, ehk kohtan sulgunud sydagi teab, et on keha sellepärast: ei, ma ei hyppa siit jõekese ryppe tervitan kurbust ja eemal teen hyppe mis on armastus ma ei tea kas armastasin sind pisar talvehallis hommikus kurgus kipitav kurbusemekk pusletükkide kokkukorjamine enda uueks loomine on’s see siis armastus igatsus su tugeva haarde pilgust hoomava soojuse hella kinnituse järele kõik saab korda on’s see siis armastus vaikuses üksteise mõistmine koosolemise ... kergus hirm igavese üksinduse ees on’s see tõesti armastus peegeldused juhuslikul teel inimesed ajuti kohtuvad kaasteelised igaviku eel sus on veel see alge end püsti ajada lahkelt näolt abi paluda korrata rutiinseid käike keskpäevatunnil silmad sulgeda loota see kõik peab kuidagi andma üks kaks kolm seda mis teiste valus ja hingel kurvad noodid esimesel päeva tunnil words are very unnecessary teevad vaid haiget vestlused sõprade lähedaste najal lõpuks kuulab su armsaim ja väsib ära mus on jõudu veel üles tõusta abi paluda grupiteraapias koonduda ringi mil puudub algus ja lõpp ja ja ... mitte minna vaatama pysida joonel mitte minna vaatama lihtsalt joonista seda vastas istuvat naist igatsust tema näol ykskõik kelle või mille järele mitte minna vaatama hyvasti kaheksas osakond ja kolmas ja viies ja jalutuskäik mereni nad kordavad sa pead edasi liikuma ma liigungi kogu aeg kogu aeg kogu aeg et mitte tulla vaatama vaata kui kaugel ma olen alles jääb õõnsus kõhus õrn ja hõre olemine nad istuvad asfalt muutub mis on kirjandus hetk enne vihmasadu nad istuvad hooti juttu kostub võõra vihmavarju alt
