J. A. Baker „Rabapistrik“
Kaarnakivi seltsi kirjastus, 2025
Tõlkinud Liisi Rünkla
Ta on leidnud mulle tähenduse, aga ma ei tea, mis see on. (lk 147)
J. A. Bakeri „Rabapistrik“ koondab autori linnuvaatlusi aastatest 1954–1963. Vaatlused on esitatud ühe kulgemisena, justkui leidnuks need aset ühe aasta vältel, mis lubab lugejal liikuda rabapistrikega (ja neid ümbritseva loodusega) ühes rütmis, tekitamata katkendlikkust. Lugemine eeldab aja mahavõttu: raamat tuleb rabapistriku kombel sulghaaval paljaks kitkuda, seda nokaga torkida, siis liha luudelt nokkida, läbi mäluda ning samal ajal hoolega ümbrust jälgida. Lugemise lõpuks – usun – võiks nälg kustutatud saada.
Sisu võib pealtnäha tunduda lihtsakoeline – kirjeldused, mis neis siis nii erilist on? –, ent autori stiil on kujundirohke ja täpne, võiks isegi öelda stiilikujundite meistriklass, mille abil oleks väga hea näiteks põhikooliõpilasele võrdlust, metafoori, isikustamist ja epiteeti õpetada. Mõned näited:
metafoor: „[l]oodetuulest valgeks kooritud taevas“ (lk 55)
isikustamine: „Jõesuue kangestus idatuule välja lõigatud vormi. Silmapiir kipitas päikese käes.“ (lk 35)
epiteet ja võrdlus: „[k]uumuse terav äng nagu metslooma valu“ (lk 42)
võrdlus: „[o]rg kui niiske udukookon“ (lk 43)
Lugeja saab täpsete kujundite abil elada hõlpsalt sisse nii linnuvaatlemise siseilma kui ka kirjeldatavasse keskkonda, jätta enese ego tagaplaanile. Tekib tunne, nagu eksisteeriksin ühena lindudest, kes tajub maailma teravamalt, mitmenäolisemana kui inimene. Tunda võib kõdu, sügise või inimese lõhna (lk 50–51); päev saab lõhnata „kirbelt ja metalselt“ (lk 36), naerukajaka raibe aga „värskelt ja magusalt, nagu toore veiseliha ja ananassi segu“ (lk 92). Täpsed kirjeldused loovad justkui kookoni, mis lugemise ajaks muu maailma kõrvale lükkab: korraga ümbritsevad mind hõbedased ojakesed (lk 59) või „kahvatuhall ja valge“ vesi (lk 70), hommik on „sügavhalli pilvekapuutsi all kinni“ (lk 56) või heleneb pleekides (lk 84), maa on „talvistest kilpjalgadest roostekarva, kaskedest hõbedane, samblastest tammedest roheline“ (lk 64) ja künnimaa on „linnasekarva tume“ (lk 71). Viupardid on vaskpunased kroomkollase triibuga (lk 56) ja kodukaku silmad on viinamarjasinised (lk 63), rabapistrik on „lõvikarva isane“ (lk 127). Värvid saavad päikese käes lausa kipitada (lk 80) ja tõtt-öelda kipitavad silme ees ka lugemise ajal, sest just nõnda eredalt maalitakse lugejale pilt. „Rabapistriku“ lugemiskogemus puudutab kõiki meeli.
Värvide ja lõhnade segasummas kostavad ka helid: näiteks kriisked (lk 43), kume laul (lk 99), kigistamine (lk 111), raudkulli ninahäälne lõgistamine (lk 102), loorkaku „kähe möiratav hüüd“ (lk 132), väike-kirjurähnide „hädaldav lämbuv hirnumine“ (lk 153), kormoranide „loksuv kurguhäälne vestlus“ (lk 74) ning mustsaba-viglede kare vali klugistamine (lk 61). Iga lõhna, värvi või heli kirjeldus on läbi mõeldud ja maalib raamatuilma üha täpsemaks, ent neid võib ka juurde kujutleda: helisid saab omistada tuulele, vihmale või veekogudele. Kuulda on ka tiibade sahinat – linnud tõusevad ja langevad.
Vastukaaluks, tugeva kontrastina, on inimese tekitatud helid: „Metsas tulistati päev läbi ja videvikus olid kõik teeäärsed põõsaribad püssidega ääristatud.“ (lk 104) See tõukab loodusparadiisist tagasi tegelikkusesse, kus inimestest pole pääsu. Kuigi hooti meenub, et ka kirjeldaja ise on inimene – „[s]iis läksid ta [rabapistriku] silmad suureks, ta tundis ära mu kuju, vaenuliku inimkuju“ (lk 42) –, siis üldjuhul sulandub linnuvaatlejast autor keskkonnaga ühte ja mõjub kõikenägeva eraldiseisva silmana, vastandudes teistele inimestele, justkui kehastaks ta täiesti eraldiseisvat liiki, mis kohtub inimesega harva või üldse mitte. „Ükski valu, ükski surm ei ole metsikule olevusele kohutavam kui hirm inimese ees,“ (lk 100) ütleb Baker.
Need vähesed inimkontaktid, mis otsesemalt või kaudsemalt ilmnevad, on kohati lausa ehmatavad – ka mul lugejana tekib tahtmine linnu kombel minema lennata, sest tajun ohtu. Tõsi, inimese eest ei pea päris alati põgenema: „Pistrikud passivad nende põldude lähedal, kus traktorid töötavad, sest seal on linnud pidevalt liikvel,“ (lk 85) sealt võib kõhutäie püüda, ent nad teavad hästi, et ohutu on inimene vaid seni, kuni traktor liigub. Lõppude lõpuks on inimene rabapistrikule (ja ka laiemalt loodusele) saatan (lk 60). Keegi, kellest hoiduda. Nii tekib lugejana tunne, et kam inimeseks olemisest tuleb hoiduda. Ent kas lugeja saab teose lõpus linnuks – nii, nagu autor näib seda endagi puhul soovivat? Või jääb ta paratamatult inimeseks?
On kohti, kus piirid inimsuse ja lind olemise vahel joonistuvad välja eredamalt, ent sealsamas on ka hägustumist. Pistrikus näeb autor vabadust, mida inimeseks olemine ei paku: „Vaatasin teda igatsevalt, nagu peegeldaks ta mulle siia alla oma säravat hooletut nägemust maast mäe taga.“ (lk 116) Võrdlused aga võimaldavad neil siiski ajutiselt samastuda. Lind võib olla nagu inimene – „[ü]ks lind kukkus, surmavalt haavatud, jahmunud ilmega nagu puu otsast kukkuv inimene“ (lk 58) – ja inimene nagu lind – „[k]uulan vaikust ja vahin pimedusse nagu varitsev pistrik“ (lk 70), „[m]ärkasin end murtud linnu kohal küürutamas nagu kumaras pistrik“ (lk 78), „[o]lin teekäänaku tagant ilmunud nagu allasööstul pistrik“ (lk 110). Vaatleja ja vaadeldav sulavad ühte.
Võrdlustel pole tõepoolest „Rabapistrikus“ piire: kõike saab võrrelda kõigega ja see ilmestab maailma. Harakate kraaksatusi võrdleb autor tikutajaga (lk 55), pöialpoisi hüüd on nagu „peenike jäine nõel“ (lk 92). Rabapistriku on ta paigutanud võrdlusesse järgmistega:
„nagu must oksanuga“ (lk 32),
„nagu hästitoidetud haug“ (lk 37),
„nagu tuhm pruun öökullikummitus“ (lk 51),
„nagu tükike jõekruusa“ (lk 54),
„nagu viikingisõdalase tiivuline kiiver“ (lk 59),
„nagu maastikust lõigatud kollakaspruun tuulelohe“ (lk 68),
„nagu kaalikas või tohutu vasekarva põrnikas“ (lk 104),
„nagu loojuv päike“ (lk 139).
Aga see pole ju sugugi mitte kõik! Võrreldud on A-d B-ga ja B-d C-ga ja nii edasi ja nii edasi: linnu välimust võib võrrelda värskelt kooritud sibula, ööliblika või puukoorega (lk 98), mustsaba-vigled „uitavad nagu veised karjamaal“ (lk 61), kormoranid on „nagu mustaks tõmbunud kännud“ (lk 74), tikutajad on „nagu väikesed pruunid mungad kalastamas“ (lk 82), inimene saab nihkuda edasi „nagu tõusuvesi“ (lk 35), maa on „nagu tohutu smaragdroheline käsn“ (lk 23) ja talud „nagu saared maastikus hajali“ (lk 7). Kujundimeres võib lugeja muutuda verekoeraks, kes otsib aina uusi ja uusi võrdlusi, mis mõjuksid raputavalt. Muutun rabapistrikuks, kes otsib järgmist saaki, kes ei piirdu kiivitajate ega kajakaliikidega, ei lepi vihmausside ega hiirtega, ka jänesega mitte, vaid jahib uut ja värsket.
Olenemata kirjanduslikest mõõtmetest jääb Baker ka loodusteaduslikult täpseks. Ta nimetab kellaajaliselt, millal midagi nägi või koges, ja ütleb konkreetselt, kui kaugel miski on, mis kiirusel või missuguse nurga all liigub. Sõnavaras leiduvad mõisted nagu „ellips“, „trajektoor“, „sirgjoon“ (lk 68), „telg“ (lk 69) ja „parabool“ (lk 157). Kirjandus ja matemaatika saavad sedaviisi kokku, reaalaineid ja humanitaariat ei hoita eraldi – need on sümbioosis ja sulanduvad teineteisesse, nagu sulab lugeja linnuvaatlejaks ja linnuvaatleja linnuks.
See linnuvaatluspäevik ütleb palju ka ühiskonna kohta: „Lind, kes teeb midagi harjumatut, hukkub alati esimesena. Rünnatakse kummalisi ja haigeid ja eksinuid.“ (lk 44) Kuigi autori poliitiline teravus ei ole otsesõnaline, tajusin seda lugejana tugevalt. Milline laetus on lausetes „Üks punakurk-kaur oli mudaaugus kinni, naftast paakunud. [—] Ta häälitses lakkamatult, valus urahtus tõusis pikaks piinatud vileks“ (lk 61)! Elu ja surm käivad looduses paratamatult käsikäes ning neist ei tasu suuremat numbrit teha, ent ometi on suur vahe, kas loom tapab ellujäämise nimel või inimene oma lõbuks. (On selles lõbu? Kas hoolimatus on lõbu?) Pistriku murtud lindu võrdleb autor kustuva tule soojade sütega ning ellujäämise nimel saagi küttimist saadab lause: „Kuivava vere sisse langes õisi.“ (lk 135) Ent inimese tapetud lind on lihtsalt „mädanema jäetud luik, kuul rinnas“ (lk 54). Üht tegu saab ilustada, ehk isegi romantiseerida, teist mitte. Inimese kui liigi kohta käivad paraku laused: „Me oleme tapjad. Me haiseme surma järele. Me kanname seda endas. See jääb meile külge nagu härmatis. Me ei saa seda maha rebida.“ (lk 100)
Tööle kõndides jälgin, kuidas pardid söövad. Mõni paterdab kõnniteele, napsab midagi noka vahele, pöörab end ehmunult ümber, et rohelisele pinnale naasta. Viisakusest ootan. Ei taha, et me teed ristuksid. Ma ei taha neile vaenulik inimkuju olla. Ehk just peaksin? Sest mis juhtub siis, kui nende teele satub keegi, kes pole minusugune, vaid on see teistsugune ja seega ohtlik? Kas minu käitumine ei harjuta neid inimesi usaldama? Kas ma ei tee neile karuteenet?
Või peaksin heausklikult lootma, et olen „nagu mõni teine galaktika, liiga suur, et mind näha võiks“ (lk 34)?
Enesekontroll. Mitut lindu sellest loendist teate?
öösorr, raudkull ja kanakull ja välja-loorkull, soorüdi ja suurrüdi ja leeterüdi ja kõvernokk-rüdi, vint ja põhjavint ja metsvint ja rohevint ja suurnokk-vint, hallrästas ja musträstas ja vainurästas ja laulurästas ja hoburästas, kuldnokk, tikutaja, künnivares ja mustvares, kiivitaja, kaelustuvi, naerukajakas ja merikajakas ja hõbekajakas, faasan, tilder ja metstilder ja heletilder ja punajalg-tilder, sooräts, kivikana ja lääne-kivikana, tait, kahlaja, koskel ja rohukoskel, pütt, hallhaigur, pasknäär, lõoke ja põldlõoke, plüü, kivirullija, tüll ja liivatüll, merisk, tuuletallaja, ohakalind, koovitaja ja suurkoovitaja ja väikekoovitaja, tiir, faasan, vigle ja vöötsaba-vilge ja mustsaba-vigle, pääsuke, ristpart ja viupart ja sinikael-part ja piilpart ja luitsnokk-part, varblane, leevike, halltsiitsitaja ja rootsiitsitaja, metskurvits, väikepistrik, käblik, kühmnokk-luik, punakurk-kaur, roherähn ja väike-kirjurähn ja suur-kirjurähn, kodukakk ja kivikakk ja loorkakk, hangelind, kormoran, jäälind, hakk, lagle, sõtkas, lauk, pöialpoiss, urvalind, randkiur, mudanepp, porr, sinitihane ja sabatihane ja sootihane ja rasvatihane ja salutihane, talvike, punarind, salu-lehelind ja väike-lehelind, puukoristaja, kägu.
